Viimastel nädalatel on ajalehtede väliskülgedel juttu olnud Ameerika Ühendriikide kuulsa autotööstuskeskuse Detroiti kurvast saatusest. Kunagises õitsvas ja jõukas tööstuslinnas on tänaseks välja kuulutatud pankrott, paljud elanikud on linnast lahkunud, kinnisvara on odavas väljamüügis, linnas lokkab kuritegevus.
Teisipäevases Postimehes võttis Detroiti saatust vaagida ka ajakirjanik Priit Pullerits. Kirjeldades ilmekalt Detroiti langust, jõudis ta aga üsna kummalisele järeldusele – nimelt, et linna allakäik on vasakpoolsete valitsejate süü.
Pulleritsu artikli naaber sama Postimehe numbri arvamusküljel oli Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsendi Garri Raagmaa [SDE -toim] kirjutis Eesti igavesti vinduvast haldusreformist pealkirjaga "Miks eirab Eestit valitsev eliit loodusseadusi?"
Raagmaa kirjeldab, milleni riigivõimu otsustamatus omavalitsuskorralduse küsimustes võib Eesti viia (ja juba ongi viinud). Tegelikult võib ju mitmest Eesti piirkonnast leida väikesi Detroite – selliseid "depressiivseid väikelinnu", kust inimesed lahkuvad, kus kinnisvara on oma väärtuse kaotanud ning kus üha enam kipub pead tõstma kuritegevus. Eesti oludes peaks seda aga olema küll üsna raske "neetud vasakpoolsetele" süüks panna.
Siiski, eks kommunismi raske pärandiga ole ju üritatud põhjendada üksikuid puudujääke Eesti muidu nii silmapaistvas arengus. Ent haldusterritoriaalse korralduse mõistlikumaks muutmist või üldise riigikorralduse reformi läbiviimist ei ole vasakpoolsed jõud viimase paarikümne aasta vältel küll eriti segama pääsenud.
Praegune korralagedus (ehk siis Raagmaa hinnangu kohaselt loodusseaduste ignoreerimine) tuleks siiski pigem paremjõudude kontole kanda. Need on kogu taasiseseisvumise järgse perioodi Eesti poliitmaastikul domineerinud.
Nii võibki Pulleritsu ja Raagmaa artikleid kõrvutades jõuda järeldusele, et erinevaid riike tabanud sotsiaal-majanduslikes probleemides ei tasuks otsida süüd poliitikute parem- või vasakpoolsusest.
Nagu Priit Pullerits ka Detroiti kaasuse puhul õigesti märgib, on probleemide tekkes süüdi valitsejate võimuiha, vastutustundetus ja korrumpeeritus. Need hädad saavad aga alguse ikkagi sellest, et võim liiga kauaks ühe ja sama erakonna kätte püsima jääb.
Nii on Eestis juhtunud riigi ning Tallinnas linna tasemel. On ju teada, et võim korrumpeerub ning absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Arenguks on vaja võimuloleva eliidi vahetumist.
Ärijuhtimise professor, sotsiaalfilosoof Charles Handy on oma teoses "Tühi vihmamantel" kirjeldanud sigmoidkõvera fenomeni. See seisneb selles, et uue arengutsükli käivitamine tuleb ette võtta enne, kui käimasolev tsükkel oma kõrgpunkti saavutab. Või nagu Handy piltlikult kirjeldab – teelt tuleb ära pöörata pool miili enne seda, kui kohale jõuad. See nõuab oskust ühiskondlikke protsesse ette näha ning lisaks ka võimet enesekriitikaks.
Neil, kelle käes on võim, on aga väga raske hakata iseenese kujundatud poliitikat ümber hindama ning "enne kohale jõudmist" uut arenguteed otsima. Sellega nad otsekui tunnistaksid, et on midagi valesti teinud. Raiutagu rahandusminister Jürgen Ligi [RE -toim] kasvõi tuhandeks tükiks, see tükk, mille külge suu jääb, ütleks ikka: "Kärpida! Kärpida! Kärpida!"
Enne sügisel toimuvaid kohalike omavalitsuste valimisi tuleb meil ilmselt veel korduvalt kuulda pulleritsulikke või ansiplikke hoiatusi, kui hirmsaid tagajärgi võib kaasa tuua võimu usaldamine vasakpoolsete kätte. Ometi pole võimu kasutamine pelgalt isikliku või erakondliku kasu saamiseks mingi spetsiifiliselt vasakpoolse maailmavaatega seotud häda, vaid meie kartellistunud poliitika üldine probleem. Nagu kirjutab tänases Sirbis riigikogu liige Andres Herkel [IRL, Vaba Isamaaline Kodanik -toim], on erakondade puhul järjest enam tegemist vaid eliidi ja selle ümber askeldava palgalise kaadri elatusvahendiga.
Lõpetuseks laenan kuulsalt teatrimehelt Voldemar Pansolt kalambuuri, millega ta nuhtles andetuid näitlejaid, ning väidan, et erakonnad on juba oma olemuselt ühekülgsed nagu hambaharjad. Ainus võimalus selle ühekülgsuse mõju ületamiseks on see, et valijad usaldavad võimu vaheldumisi erinevat ideoloogiat esindavate erakondade kätte. Vaid see hoiab ühiskondi stagneerumast ning tagab, et riiki ja omavalitsusi arendatakse igakülgselt, mitte vaid esihambaid säravvalgeina läikima lüües.