Ühingu Korruptsioonivaba Eesti esimees Jaanus Tehver leiab rahvusringhäälingule antud intervjuus, et Edgar Savisaare laenu kustutamise teema käsitlemine avalikkuses peab kindlasti jätkuma, sest seni saadud selgitused pole kaugeltki piisavalt arusaadavad. Reedel sai Eesti üldsus teada Keskerakonna liidri ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare omamoodi võlast vabaks -projektist. Mida teie sellest arvate? Sellest asjast on raske midagi muud arvata, kui seda, et Edgar Savisaare poolt [majanduslike huvide deklaratsioonis] deklareeritud laenuga seonduvad asjaolud on väga segased. Mismoodi teile tundus Savisaare advokaadi selgitus? Võib-olla tavainimesele jääb see segaseks, aga te olete ju juriidikaekspert. Kas te saite sellest honorariskeemist paremini aru? Üritasin sellest selgitusest aru saada, aga väga hästi ei saanud. Loomulikult annan ma juristina endale aru, et võib-olla on meediasse jõudnud advokaadi selgitused esitatud n-ö meediale esitamiseks sobival kontsentreeritud viisil ja kõik juriidilised nüansid ei tulegi lõpuni välja. Aga sellisel kujul, nagu seda selgitust on meedias kajastatud, pole see lõpuni arusaadav. Kuid iseenesest ei ole võimatu, et tegemist on lihtsalt keerulise laenuskeemiga ning üks eraisik on andnud teisele eraisikule – kes juhtub olema ka erakonnaliider – laenu ja on nüüd selle mingi skeemiga tagasi saanud? Välistada seda kindlasti ei saa, nagu ei saa välistada ka seda, et erakonnaliidrile laenu andnud eraisik loobubki oma laenu tagasiküsimisest. Iseenesest ei ole ka selles midagi keelatut – kui võlausaldaja deklareerib, et ta ei nõua laenu tagasi, on see on tema vaba valik. Kui me nüüd korraks oletame, et tegemist on just nimelt viimase skeemiga, siis riigikogu erakondade rahastamise järelevalve komisjoni esimees Ardo Ojasalu (SDE) on väga selgelt öelnud, et see on ametikohast tuleneva mõju isiklikes huvides ärakasutamine. Ka see on iseenesest on võimalik. Ütleme nii, et selliste summade puhul, millest antud juhul jutt käib [173 500 eurot -toim], on nõudest lihtsalt loobumine kahtlemata ebatavaline. Võib eeldada, et ilma mingi ametikohast tuleneva põhjuseta sellisest nõudest ei loobuta. Aga väita, et kindlasti oleks tegemist mõjuvõimu ärakasutamisega, on selles mõttes ennatlik, et mõjuvõimu kasutamine eeldab ikkagi rohkemate asjaolude tuvastamist kui seda, et üks inimene on teisele suure summa raha kinkinud. Kes seda teemat peaks nüüd edasi uurima? Keskerakonna aseesimees Kadri Simson on öelnud ajakirjanduse vahendusel, et tema ei pea vajalikuks selle teema partei sees arutamist. Samas on mainitud Ojasalu öelnud, et seda võlakustutust peaks hindama riigikogu nn korruptsioonikomisjon. Kõigepealt tuleb seda asja vaadata sellest vaatevinklist, mis on majanduslike huvide deklareerimise mõte. Eelkõige on selle mõte, et avalikkus omaks juurdepääsu kõrgete ametiisikute majanduslike huvide andmetele, saaks neid võrrelda varasemate perioodidega ja esitada küsimusi asjaolude kohta, mis tunduvad arusaamatud või kummalised. Teine pool majanduslike huvide deklareerimise mõttest on loomulikult see, et kui ilmnevad asjaolud, mis viitavad mõnele õigusrikkumisele, siis saavad sellega tegeleda asjaomased riigiorganid. Ma ei taha antud juhul ette ära öelda, mida peaks mõni riiklik organ – on see erakondade rahastamise järelevalve komisjon, korruptsioonikomisjon või mõni teine – konkreetselt tegema. Küll aga tahan ma rõhutada, et avalikkusel on kindlasti põhjus esitada jätkuvalt küsimusi selle kohta, kuidas on selline nõudest loobumine, nagu Edgar Savisaar on seda ise deklareerinud, üldse praktikas võimalikuks osutunud. Selle teema käsitlemine avalikkuse ees peab kindlasti jätkuma, sest need asjaolud peaksid olema oluliselt selgemad, kui need praegu on. Kui nüüd mõelda nime "Edgar Savisaar" peale, siis mäletame kulunud aastatest päris palju erinevaid juhtumeid – majamüük, väidetav raha küsimine [Venemaalt] erakonna valimiskuludeks... Kuidas te hindate seda, et selliseid süsteeme tundub ikka ja jälle esile kerkivat just ühe erakonna ühe nimega seotult? Need asjad algavad sellest, et informatsioon selle kohta, mida erakonna juht või selle juhid on ühes või teises olukorras teinud, ei ole olnud piisavalt selge. Kui avalikkus ei saa arusaadavaid selgitusi selle kohta, mis on toimunud, siis on kaks võimalust – ongi toimunud midagi sellist, mida tuleb varjata või tegelikult midagi varjata ei ole, aga kuna piisavaid selgitusi ei anta, hakkab avalikkus seda teemat ise arendama, mingisuguseid (pool)fakte juurde lisama ja tekitab sellest oma versiooni, vandenõuteooria või kuidas iganes me seda nimetame. See näitab veel kord, kui oluline on üheste ja selgete faktide avaldamine, mitte... [paus] väga raskesti arusaadavate infokildude esitamine, millest tõesti võib järeldada ükskõik mida. Nädal tagasi avaldatud korruptsioonibaromeeter näitas, et inimesed seostavad korruptsiooniga erinevatest institutsioonidest kõige rohkem erakondi. Kuidas see juhtum nüüd selles kontekstis mõjub? See ei selgu tõenäoliselt enne, kui kahe aasta pärast, mil viiakse läbi uus küsitlus. Suure tõenäosusega võib siiski ennustada, et ega see suurt midagi ei mõjuta. Avalikkuse enamus käsitleb seda juhtumit kui business as usual, ei midagi erakordset või revolutsioonilist. Varasemate käsituste tõttu on välja kujunenud eelarvamus sellest, mismoodi selles erakonnas asju aetakse.
