Tallinna volikokku kandideeriv Helve Särgava ei välista koostööd ühegi poliitilise jõuga.
Mõni aeg tagasi esitlesid sotsiaaldemokraadid oma linnavolikogu esimehe kandidaadina pikaaegset kohtunikku ja Harju maakohtu juhti Helve Särgavat, kes kohtunikuameti poolteist aastat tagasi maha pani.
Miks otsustasite nüüd poliitikasse minna? Hakkas igav?
Igav kindlasti ei hakanud. Olen ka viimased poolteist aastat, mis on möödas kohtunikuameti lõpetamisest, olnud tegus ja tegevuses. Kandideerimise mõtted tekkisid varakevadel. Need ei saanud küll algust minust, vaid nendest, kes mulle neid ettepanekuid tegid. Ma mõtlesin, et miks mitte, ei ole vaja ainult hädaldada ja rahulolematu olla, vaataks ka ise sinna sisse.
Millega te siis rahul ei ole?
Tallinn on pealinn ja ma olen selles pealinnas töötanud 40 aastat. Ma olen kasutanud kõiki selle linna väärtusi. Viimastel aastatel hakkas häirima see, et üks pealinna juhtimist puudutav kohtuasi saab vaevalt lõppeda, kui järgmine juba algab. Kui oled vastutava koha peal, siis pole nii, et ainult ühe persooni maine langeb. Sellised kohtuasjad rikuvad kogu institutsiooni mainet. See on väga halb.
Meil on kaks erakonda, kes kampaanias võitlevad kõvasti korruptsiooniga linnajuhtimises. Mis teie retsept siin on?
Pelgalt tugevad sõnad pole korruptsiooni ära võtnud ega võta ka. Korruptsioon on nagu kaalikas, millel on n-ö peajuur ja sealt hargnevad väiksemad juured. Mulle oleks raske selgitada, et mida A teeb, seda kogu ülejäänud tähestik ei tea. See ei tähenda aga, et nad kõik ka ise seda teevad. Sellele saab läheneda ainult nii, et see kaalikas tuleb välja tõmmata. Suured sõnad siin ei aita.
Kujutame ette, et Keskerakond võidab valimised. Linnapeaks saab Taavi Aas, kes on teie nimetatud tähestikus just see B või C, kellest on raske uskuda, et ta linnas toimunud korruptsioonist midagi ei teadnud. Ja siis olete teie näiteks linnavolikogu esimees. Kuidas teil koostöö sujuks?
Volikogu ongi see koht, mis peab kontrollima. Mulle on tihti tundunud, et volikogu liikmed on pannud pead tiiva alla – meie ei tea midagi, mis meie saame teha? Aga kas te olete korruptsiooni avastanud, olete te materjale esitanud?
Kas läheksite Keskerakonnaga linna juhtima?
Koostöö peab olema võimalik kõigiga. Loomulikult on koostöö mõne grupiga keerukam, aga mina ühtegi inimest ega gruppi, mis volikokku tuleb, ei välista. Volikokku ei saa keegi niimoodi, et lihtsalt tahab. Kõik, kes saavad, esindavad konkreetseid inimesi. Ka opositsiooni ei tohi ignoreerida, sest sel juhul ignoreerime osa Tallinna inimesi.
Otsustasite SDE kasuks. Miks? Kas oli veel valikuid?
Ma ei taha ennast siin tähtsustada, aga valikut oli. Aga miks? Ma olen oma olemuselt salliv inimene. Ma ei hakka kunagi kedagi kergekäeliselt halvustama. Ma ei hakka kiitlema, et ainult mina teen ja oskan. Kui ma enda arusaamad ja omadused panen erakondadega kõrvuti, siis SDE on äärmiselt inimsõbralik ja salliv.
Päris paljud näevad hoopis, kuidas SDE-st tulevad käsud ja keelud – koolides saiakeste keelamine, alkoholiaktsiisi tõstmine… Kas teile sobib selline kodanike käekõrval talutamine?
Kodanikku ei ole vaja käekõrval talutada. Igal inimesel on oma mõtted, väärtused ja arusaamad. Neid kõiki tuleb austada. Mina vaidleksin siin vastu. Mulle on jäänud mulje, et sellesse erakonda kuuluvad inimesed, kes peavad lugu teiste inimeste mõtetest ja arusaamadest. Tuleb ka vahet teha, et kui algavad valimised, siis tahavad kõik veidi bravuuritseda, et ennast rohkem positsioneerida. Aga inimesed ei ole käsualused.
Sotsid on võtnud endale uueks eesmärgiks EKRE-ga vastanduda, esimees Jevgeni Ossinovski on neid nimetanud ohuks demokraatiale. Jagate te seda hinnangut?
Hinnangute andmine on väga riskantne. Mina praegu küll ei rutta neid andma, kuigi mul on oma seisukohad loomulikult olemas. Ega me siin ilmas sallivuseta elada ei saa, inimesi tuleb vaadata nende tegude ja mõtete järgi. Kedagi materdada ei saa. Aga ma ei istu siin teie vastas nagu klassikaline poliitik, ma ei valda erakondade kohta sellist infot. Ma annan hinnangu kui Eesti riigi kodanik, kes on näinud, mida erakonnad teevad ja räägivad.
Kui palju olete arvestanud võimalusega, et kui te ühe või teise teema kohta endise kohtunikuna arvamust avaldate, siis tuleb keegi, kes kaevab välja mõne teie varasema kohtunikuna tehtud otsuse ja ütleb: näete, ta lähtus juba tollal isiklikest arusaamadest?
Minul ei ole kandideerimisega mingit isiklikku huvi mängus. Esiteks maksab riik mulle korralikku pensioni. Kui ma tahan ja jaksan veel midagi teha, saan seda teha volikogus olemata. Ma ei vaja mitte kelleltki mitte midagi.
Pean silmas, et endine kohtunik avaldab arvamust ja kunagised kohtusaalis kõlanud otsused võisid olla nendest arvamustest mõjutatud.
Kui kohtunik teeb otsust, siis seaduse järgi arvestab ta kõiki seaduses olevaid punkte ja oma siseveendumust. Siseveendumus oli mul 40 aastat tagasi, neli aastat tagasi ja on ka praegu.
Üks peamisi asju, millega volikogu peab tegelema, on linnaeelarve. Kas te teate, mis on näiteks selle aasta eelarve maht?
Ma otsustasin enda jaoks nii, et kõikidesse nendesse probleemidesse süvenen ma kohe järgmisel päeval pärast valimisi. Mul on igasuguseid mõtteid ja neid tuleb järjest juurde, et kus või mida.
Aga kas olete nende mõtete puhul kindlaks teinud, et need on ikka realiseeritavad?
Utoopiliste mõtetega ma ei tegele, sellele pole mõtet aega raisata. Mõtteid peab muidugi alati olema rohkem, kui neid saab realiseerida, aga need peavad olema realistlikud.
