Hiljuti paluti mul kõnelda sellest, kas korruptsioonivaba riik on majanduse arengu eeltingimus. Ütlesin, et ei ole. Korruptsioonivaba riik on paraku muinasjutt, seda saab ühiskonnast täielikult välja juurida üksnes paberil või Exceli tabelis.
Kui korruptsiooni ei uurita, pole seda näiliselt olemas. Hetkeks võib kergem hakata, võime korraks isegi rahvusvahelistes edetabelites tõusta, aga mõne aasta pärast näeme, et elame teistsuguses ühiskonnas. Sellises, kus korruptsioon on pugenud kohtadesse, kus me ei oleks osanud seda ettegi kujutada. Näiteid, kuhu võib ühe riigi viia see, kui korruptsiooniga piisavalt tõhusalt ei võidelda, ei ole vaja kaugelt otsida. Loodetavasti ei taha seda keegi. Õiguskaitseasutustena peame sellest võitlusest maksimumi välja pigistama. Sihtima täpselt: tuginema analüüsile, kaasama erasektorit, lähtuma piirkondlikest ja valdkondlikest vajadustest. Tegema kõik, et süütegu end ära ei tasuks, konfiskeerima nii palju kuritegelikku vara, kui saame. Andma võimaluse sel rahal tagasi majandusse jõuda.
Väiksed juhtumid on olulised
Uurida tuleb ning mitte ainult suuri juhtumeid. Võiks ju mõelda, et seni, kuni ühiskonnas leidub nn miljonikorruptsiooni, ei ole meil asja kohaliku vallavalitsuse bensiinitšekke kontrollida. Kuid me ei võitle korruptsiooniga ainult vaba majanduskeskkonna ja riikliku julgeoleku pärast. Küsimus on usalduses, mida ausad inimesed vajavad. Ja tegelikult võib raha varastamine väikevallas kohalikke rohkemgi mõjutada kui kuritegelik suurtehing pealinnas.
Kriminaalmenetlusel on mõju, kuid peamiselt on see siiski võitlus tagajärgedega. Ühiskondlik hoiak on paarikümne aastaga läbi teinud tohutu arengu, kuid näib, et oleme siiski poolel teel. Korruptsioon tehnoülevaatuspunktides, millest on tänases lehes juttu, on ilmekas näide mõttemaailmast, kus paljud inimesed arvavad, et „natuke võib, sest keegi otseselt ei kannata”. Selline topeltmoraal on lühinägelik, sest tegelikult kannatavad kõik.
Sama oluline on hea mäluga valija. Tõsiasi, et kohtus korruptsioonikuriteo eest süüdi mõistetud inimene jätkab sisuliselt avaliku võimu teostamist juriidiliselt korrektses vormis, võiks praegu ja ka tulevikus anda valijale selge signaali tema usaldusväärsusest ja ametisse sobivusest. Ehk see muutub, kui mõtleme enda jaoks läbi, mis on korruptsioon. Kas see pole mitte vargus? Ainult et tavavarguse asemel varastatakse võimu, usaldust ja mainet.
Viimastel kuudel on suurte korruptsioonijuhtumite avalikuks tuleku valguses levitatud omajagu umbusaldusavaldusi nii uurimisasutustele kui ka kohtule. Loomulikult võivad kahtlustatavad ja nende kaitsjad oma kaitseõigust aktiivselt teostada, kuid igas suunas näpuga näitamine on tõtt-öelda mõtlemapanev. Usun riigimehelikku mõttemaailma, sõltumata sektorist ja valdkonnast. Riigiasutustena peame iga päev töötama selle nimel, et meie usaldus oleks välja teenitud. Arendama sisekontrollisüsteeme ja pidevalt enda seest ebaausust otsima. Usun, et iga kriminaalasi, mis saab alguse mõne asutuse sisekontrollist, toob pärast hetkelist võpatust ja mainekahju kaasa tervenemise.
Tuleb ka aus näida ning see saab alguse heast eeskujust. Praegu ei ole eeskuju mõttes positiivsed näited ei rahvasaadikute kulutuste hüvitamise kord ega riigikogulaste immuniteedi suurendamine.
Usun, et me ei peaks muretsema selle pärast, kas langeme tänavusügiste sündmuste tõttu rahvusvahelistes korruptsiooniuuringutes mõne koha võrra. Oluline on teha praegu õigeid valikuid, pidades silmas kaugemale ulatuvat eesmärki: et ühiskonnas oleks päriselt vähem korruptsiooni.
