Vahetult enne jaanipäeva said taas kord avalikuks kõrgete riigiametnike majandushuvide deklaratsioonid. Kirjutati poliitikute suurlaenudest, -liisingutest ja kinnisvarast. Äripäeva meelest vajab praegune iganenud ja kasutuskõlbmatu majandushuvide deklareerimise tehniline korraldus sisulist reformi.
Äripäev toetab kindlalt valitavate ja määratavate ametnike majandushuvide deklareerimist ning nende avaldamist. Kuid Äripäeva meelest tammub võitlus korruptsiooniga paigal ning praegune iganenud ja kasutuskõlbmatu tehniline korraldus vajab sisulist reformi.
Käsitsi juhitav e-riik. Korruptsiooniseaduse muutmise võttis käsile veel eelmine justiitsminister Rein Lang 2009. aastal ning kaks aastat tolmu kogunud eelnõu jõudis mai keskel kooskõlastusringile. Nüüd on see taas takerdunud ministeeriumidevahelisse vaidlusesse.
Lisaks sisulistele küsimustele deklareeritavatest huvidest, millest Äripäev on mitu korda kirjutanud näiteks reformierakondlase Jaanus Rahumägi villaskandaali valguses, tekitavad lahkhelisid ka tehnilised küsimused. Nimelt esitatakse praegu aastas kuni 30 000 deklaratsiooni ning korruptsiooniseaduse eelnõu näeb ette nende arvu vähendamist mõne tuhandeni. Põhiargumendiks kontrolli vähendamiseks on, et praegu ei suuda keegi deklaratsioone nagunii kontrollida ja seega on neist vähe kasu.
Sellise põhjenduse üle peaks ministril ja seadust koostanud ametnikel olema häbi. E-maksuameti ja e-valimistega e-riigis on lausa piinlik, et deklaratsioone täidetakse endiselt käsitsi. Muidugi ei ole sellisel juhul puht füüsiliselt võimalik andmeid kontrollida ja võrrelda, kuid Äripäevale jääb mõistetamatuks, miks ei kasutata juba olemasolevaid võimekusi ja oskusteavet vastava lahenduse väljatöötamiseks. Selmet leida lahendus, kuidas tõhusalt kontrollida, otsivad reformierakondlastest justiitsministrid põhjendusi, miks kontrollist loobuda.
Äripäev toetab IRLi siseminister Ken-Marti Vaheri algatust kümnekordselt kokku tõmmatud deklarantide ringi laiendada. Veelgi enam, Äripäeva meelest ei pea nende arvu tegelikult üldse vähendama. Tegu on teisejärgulise probleemiga, mis vajab vaid tehnilist lahendust.
Enamik ei ole jultunud korruptandid. Võib väita, et majandushuvide deklareerimine on bürokraatlik ja vähetõhus. Selle vastu aga räägib esiteks see, et tõhusus on jäänud tegelikult välja arendamata. Tehes ka tegelikku ja sisulist deklaratsioonide kontrolli, võib sealt välja tulla mitmeid vasturääkivusi, mida on tõestanud mitmed ajakirjanduses ilmunud artiklid.
Teiseks omab deklaratsiooni esitamine sõjandusest tuntud heidutusefekti. Teadmine, et sind võidakse kontrollida, mõjub distsiplineerivalt. Seda enam, et lõviosa inimesi ei ole jultunud ja ülbed, vaid ausad ja avatud.
On tõsi, Äripäevgi on avaldanud artikleid süsteemi kohatisest ebatõhususest ning ei pea paljuks veel kord meenutada endise julgeolekuametite esikontrollija Jaanus Rahumägi juhtumit, kes kasutas regulaarselt pere suvitamiseks Kreetal asuvat villat ja jättis selle deklareerimata. Kuid selle vastu saab tuua Rahumägi erakonnakaaslase Valdo Randpere näite, kes olles süsteemi konstruktiivselt kritiseerinud, märkis ise deklaratsiooni ausalt ära ka välismaal asuva kinnisvara. Eeskuju, mis väärib järgimist.
Läti näitel, kus deklaratsioonide esitamise nõue puudub, näeme selgelt, et korruptsioon on nagu vähktõbi, mis vasturavita hakkab levima, saab normiks ja võtab lõpuks üle kogu riigi. Seetõttu on hädavajalik mõelda kontrolli tõhususe kasvatamisele, mitte sellest loobumisele.