Lugesin läbi justiitsministeeriumis ette valmistatud erakonnaseaduse muudatuseelnõu, mille vastuvõtmisel muutub parteide rahastamine ministeeriumi hinnangul oluliselt läbipaistvamaks.
Tegu on vajaliku eelnõuga. Koostajad on arvestanud nii rahvusvahelisi soovitusi kui kohalikku praktikat. Osa seadusest tundub nii jokk-juhtumite nägu, et paragrahvidele võiks kas või nimesildid külge riputada.
Näiteks peab edaspidi annetuse kohta uurima, kas annetajal üldse on nii palju sissetulekut, et annetuse tegemine oleks võimalik. Too seadusetäht võiks näiteks saada sildi kunagise Kristiine linnaosa vanema Lauri Laasi nimega, kes enne 2003. aasta valimisi andis Keskerakonnale lõviosa aastasissetulekust, või Reformierakonna poliitiku Jaanus Rahumäe nimega, kelle riigikogu valimiste kulud olid samas suurusjärgus parlamendisaadiku aastapalgaga.
Paragrahv, kus räägitakse parteide sidusorganisatsioonidest, võiks kanda silti «Toetavad R-Hooldus ja Jüri Vilmsi Sihtkapital». Osa kolmandate isikute korraldatud keelatud tegevusest erakonna propageerimiseks võiks varustada K-kohukese logoga.
Rõõm lugeda, kuidas sellised jamad tulevikus kontrolli alla võetakse ja keelatud annetuse tuvastamisel annetuse kolmekordne määr karistuseks riigile tuleb kanda.
Kuid küsitav on kava elluviimine. Nimelt plaanib eelnõu anda parteide rahastamise kontrolli vabariigi valimiskomisjonile. Valimiskomisjoni ülesanne on korraldada valimisi.
Keskvalimiskomisjon tegutseb Eestis ühiskondlikuna, sest komisjoni liikmetel on muu põhitöö. Alaliselt tegutsev aparaat on valimiskomisjonil minimaalne – neli riigikogu valimiste osakonna ametnikku.
Seadusemuutuse järgi kaasataks valimiskomisjoni kaks uut rahanduspädevusega liiget – finantsinspektsioonist ja audiitorkogust. Ent kas sellest piisab, et anda komisjonile täiesti uus ülesanne: riigi- ja valimisõiguse teema kõrval tuleks sisuliselt hakata uurima keerukaid majanduspättusi? Vaevalt et on osavamaid jälgede peitjaid raamatupidamisest kui Eesti erakonnad, kelle kogemus selles vallas on aastatepikkune. Tõsi, väär- ja kuritegude selgitamine jääb edaspidigi politseile.
Varem on kaalutud samalaadse rolli andmist ka riigikontrollile või riigikogu korruptsioonivastasele erikomisjonile (viimasel oleks paljuski sarnased hädad, lisandub aga veel otsene poliitiline seotus) või isegi uuele, eraldi loodavale järelevalveasutusele.
Näib, et valimiskomisjon on osutunud ametkondlikes väitlustes nõrgimaks, pole suutnud karikat enda eest ära lükata. Ent sellise skeemiga, nagu eelnõu praegu ette näeb, jäävad õilsad eesmärgid saavutamata.