Äripäeva kirjutab tänases juhtkirjas, et poliitikud silmakirjalikult - vaid erapooletu mulje jätmise eesmärgil, nõukogudesse määranud ka ettevõtjaid, kes on kas riigiettevõtte konkurendid või erakonna otsesed või kaudsed toetajad.
Äripäev on mitmeid kordi kirjutanud riigiettevõtete nõukogudesse määratud elukutselistest parteilastest, kel tihti puudub vastav kompetents. Ettevõtte huvide kaitsmise asemel täidavad nad nõukogus kas enda taskuid kõrgete tasudega või esindavad erakonnaga seotud huvigruppide vaateid ja ettepanekuid.
Alles eelmisel nädalal selgus, et majandusminister Juhan Parts otsustas asendada Eesti Energia nõukogu kaks liiget Andres Saame ja Toomas Tautsiga. Esimene on seotud investeerimisfirmaga HTB Investeeringud, mis omab osalust Eesti ühes edukamas taastuvenergiakontsernis Freenergy. Teine kuulub aga Polli Prügila nõukogusse. Polli Prügila rajamisest huvitatud äriringkonnad on üritanud erinevaid võtteid kasutades takistada Eesti Energia prügipõletusjaama rajamist Iru elektrijaama juurde. Varem on samas nõukogus osalenud energiasektoris majandushuve omanud Urmas Sõõrumaa.
Veelgi vastuolulisem on Eesti Raudtee näide, kus nõukogu esimehena jätkab vankumatult Tõnis Haavel, kes on investeerimiskelmuse kahtlustusega uurimise all. Kuigi Haavel ei ole tõsistest kahtlustes süüdi mõistetud, on ta kaotanud usalduse nii jõukate investorite kui ka pankade silmis. Poliitikud vigu ei näe.
Spetsialist või konkurent? Kahtlemata on tegu oma ala spetsialistidega ning nende kogemused ja oskusteave võivad osutuda riigiettevõttele suureks abiks. Kuid eelöeldud eelised põrmustab sisse programmeeritud huvide konflikt. Kas kujutate ette olukorda, kus Toomas Annus määrab Merko nõukokku Nordeconi suuromaniku Toomas Lumani? Või Oliver Kruuda Tere nõukogusse ka piimatööstusega tegeleva Maag Gruppi omaniku ja nõukogu esimehe Roland Lepa? Bonnierid kindlasti ei kaaluks määrata Äripäeva nõukogusse Ekspress Grupi juhti Gunnar Kobinit või Postimehe Mart Kadastikku, kuigi tegu on oma ala tippasjatundjatega. Huvide konflikt on lihtsalt vältimatu.
Paratamatult sunnib see küsima, miks on konkurendist ettevõtjad määratud riigifirmade nõukogudesse? Või miks usalduse kaotanud ettevõtjad jätkavad seal? Ainus leitav põhjendus on, et need ettevõtjad on kas otseselt või kaudselt erakonna toetajad. Nende ettevõtjate endi huvi nõukogus osaleda lõhnab aga korruptsiooni järgi: olukorras, kus nõukogudes põimuvad raha ja võim, saavad nad just seal oma huve kõige paremini realiseerida. Või on määramine tänutäheks minevikus või tulevikus osutavate teenete eest?
Valdav otsuste põhjendamatus. Äripäeva hinnangul on riiklike ettevõtete nõukogud lakkamatult huvidekonflikti keerises, mida võimendab see, et vastutavad ministrid ei selgita piisavalt oma otsuste tagamaid. Näiteid tuleb aina juurde: miks määras Parts juunis Tallinna Sadama nõukogusse kinnisvaraärimees ja IRLi suurtoetaja Hillar Tederi? Või miks nimetas reformierakonna keskkonnaminister Keit Pentus meedia- ja kinnisvaraärimees Hans H. Luige OÜ Eesti Geoloogiakeskus nõukogusse? Päringutele järgneb kas vaikus või on vastus üldsõnaline ja laialivalguv.
On vaid loomulik, et minister määrab riigiettevõtte nõukogusse pädevad liikmed ning vajadusel vahetab nad välja. Kuid oma otsuseid tuleb põhjendada. Vaikimine, keerutamine või suisa vassimine vaid süvendab kahtlusi korruptsioonist.