Augusti viimasel päeval saatis riigikontrolör Mihkel Oviir riigikogu põhiseaduskomisjoni juhile Rait Marustele kirja, kus käis välja seitse ettepanekut, mis peaksid korrastama erakondade rahastamist. Vastavalt komisjoni palvele laekub ettepanekuid ka teistelt. Selleks, et süsteemi sisuliselt korrastada, peavad riigikogus esindatud erakonnad saavutavama kõnealuses küsimuses samasuguse üksmeele, nagu siis, kui arutati nn demokraatia arendamise sihtasutuste loomist. Äraspidisel moel oli ka toona seos varjatud rahastamisega, kuna veel vastu võtmata seaduse täitmiseks oli raha paigutatud välisministeeriumi eelarve reale. Seni on aga vaikimisi reeglina üksmeelselt toetatud ettepanekute sumbumist, mistõttu erakondade rahastamise järelevalve lonkab endiselt mõlemat jalga. Erakondade rahastamise korrastamisel väärivad Oviiri ettepanekud tõsist kaalumist. Olulised on eelkõige kaks küsimust: mida tähendab keelatud annetus ja kuidas seda nimekirja täiustada ning millised on kontrollimehhanismid ja karistused reeglite rikkumise eest. Viimase küsimusele, kes ja kuidas kontrollib reeglite täitmist, Oviir küll viitab, kuid jätab lahenduse siiski lahtiseks. „Erinevate reeglite järgimata jätmine peaks tooma erakonnale ja selle liikmetele kaasa efektiivsed sanktsioonid, mis peaksid olema reaalset mõju avaldavad,” arvas Oviir. Kirjutasime jaanuaris, et erakondade rahastamine ja selle järelevalve on olnud lahendamata küsimus aastaid ning ettearvatult ei ole oodatud muutusi toonud ka erakondade rahastamise järelevalve komisjoni loomine. Näiteks keeldus komisjon sel suvel ühe erakonna näitel seisukohta võtmast küsimuses, kas erakond oleks pidanud kajastama oma perioodiliste väljaannete avaldamisega seotud kulud 2009. aasta Europarlamendi ja 2011.aasta riigikogu valimiste kampaaniakulude aruannetes. Kuna erakonnaseadus ei täpsusta, millised kulud on valimiskulud, siis ei saavat komisjon hinnangut anda kulude kajastamise õigsuse kohta erakonna valimiskampaania aruandes. See on piltlik ja kõnekas näide komisjoni piiratusest. Hambutuna ei ole komisjon võimeline isegi hinnanguid andma, rääkimata uurimisest või karistamisest. Viimane on aga määrava tähtsusega. Rahastamise järelevalve oluliseks alustalaks on, kuidas tagada, et rahastamise kontroll ei ole vaid formaalne. Varjatud rahastamise probleemi sügavust näitab omakorda, et seda kasutatakse sõltumata erakonna rahalisest seisust. Nii näiteks on avalikkusele püütud jätta muljet, et võlgades erakond on altim kasutama varjatud või lubamatuid skeeme. Tegelikkuses pole vahet, kas erakond on rahaga hästi kaetud, nagu näiteks Reformierakond või suurtes võlgades, nagu Keskerakond. Mõlemal on kiusatus kaasata lubamatut või kahtlast raha ning koostada selleks skeeme. Seetõttu ei piisa näiteks vaid positiivse netovara nõudest ja oluline on Oviiri ettepanekute punkt kuus – lisada seaduses keelatud annetuste loetellu üritused ja tegevus, mille selge eesmärk on propageerida erakonda ning mille arvelt erakond sai rahaliselt hinnatavat hüve. Lihtsamalt öeldes peaks annetusena kvalifitseeruma ka mitterahalised toetused. Seejuures kaalumist tasub annetuse saaja kõrval ka andja karistamist. Järgmisel nädalal algab riigikogu sügisistung. Erakondade rahastamise korrastamine peaks tähtsuselt asuma riigieelarve kõrval. Allikas: ÄP Online