Äripäev leiab, et on viimane aeg majandushuvide deklareerimine üle viia elektroonilisele süsteemile, mis muudaks selle toimingu lihtsamaks, aga eelkõige teeks info avalikkusele paremini jälgitavaks.
Pealinna tänavad olid hiljaaegu täis üleskutseid riigiga elektrooniliselt suhelda, nüüd on sama sõnumiga plakatid üles kleepinud linnavalitsus. Kui kodanikke kutsutakse riigiga elektrooniliselt suhtlema, siis ametiisikutel seda teha ei lasta – majanduslikke huve tuleb neil deklareerida iganenud moel.
Korruptsioonivastane seadus ütleb, et majandushuvide deklareerimise eesmärk on ülevaate saamine ametiisiku majanduslikest huvidest, mis võivad soodustada või põhjustada era- ja avalike huvide konflikti ning korruptiivse teo toimepanemist või korruptsiooniohtliku suhte loomist. Ametiisikud alates presidendist ja riigikogu liikmetest lõpetades kohtumine, maavanemate, saadikutega, oma huve tõepoolest deklareerivad. Kuid seda pigem vaid vormiliselt, mitte sisuliselt, sest avalikkusele on neist ülevaate saamine võimalikult raskeks tehtud.
Huvide deklareerimise kohuslasi on kokku ligi 200. Nende esitatud info, kümneid lehekülgi pikk, on avalikkusele kättesaadav Riigi Teataja kaudu. See on aga esitatud raskesti jälgitaval kujul: iga ametiisiku nimele järgnevad nummerdatult vastused küsimustele. Infost huvitatul tuleb järge ajada, millisele küsimusele on ametiisik vastanud näiteks „ei ole” või muud lakoonilist. Infost pole süstematiseeritud ülevaadet, et võrrelda näiteks isikute huve või ühe isiku huvide muutust aastate lõikes: sellist infot pole võimalik töödelda andmeid käsitsi mõnda programmi kopeerimiseta.
Praegu esitavad ametiisikud nõutava info Wordi või PDFi formaadis. See tähendab, et ka riigi poolt peab keegi vormidest info välja noppima, et seda Riigi Teataja nõutud formaati saada. Nii kulutab riik ametnike aega ja riigi raha iganenud andmekäsitluse peale.
Elektrooniline süsteem ei muudaks kogutud infost seadusega ette nähtud ülevaate saamist mitte ainult kiiremaks ja lihtsamaks, vaid võimaldaks ka nõuda info täpsemat esitamist. Vältida saaks situatsiooni, kus infot esitatakse valikuliselt.
Näiteks on sel aastal mitmed deklareerijad jätnud autoliisingu küsimuse juures märkimata, mis marki on auto, mille eest nad liisingut maksavad. Esitatud on vaid info liisingu olemasolu kohta ning summa. Avalikkusel on aga õigus teada, mis marki autoga ametnik sõidab, kas või selleks, et jälgida, kui suuri soodustusi teevad automüüjad poliitikutele. Elektroonilises süsteemis võiks olla nii, et lahtrit automargi kohta ei saa tühjaks jätta. Küsimustikku tuleks tulude ja välismaiste ärihuvide (juhtorganitesse kuulumine, kellegi teise vara kasutamine jms) osas ka täpsemaks muuta.
E-lahenduse loomine pole keeruline ega kallis. Kogemusi on ju riigil mitu, näiteks tulu deklareerimise elektrooniline süsteem või statistikaameti aruanded-küsitlused. Statistikaamet on ka hea näide, kuidas infot saab töötlemiseks alla laadida mitmes eri formaadis.
Tõsiasjast, et mitmesuguste suurepäraste elektrooniliste andmekogumissüsteemide kõrval ei ole majandushuvide deklareerimist elektrooniliseks muudetud, saab järeldada, et riik ei pea iseenda läbipaistvust prioriteediks.
Allikas: ÄP Online