2012. aasta parima seaduse looja Andrei Korobeinik meenutab Postimehe arvamusportaalis hea seaduse loomisel saadud õppetunde ja annab hinnangu, millega seaduseloojad eelmisel aastal libastusid.
2012. aastal õnnestus mul osaleda nii aasta parima kui halvima seaduse väljatöötamisel. Seaduse headus selgub tavaliselt alles siis, kui see on vastu võetud. Seni kuni pole, võib sisetunne sind üsna palju petta.
Eelmine parima seaduse auhind läks riigikogu põhiseaduskomisjonile avatud andmete initsiatiivi eest. Selle seaduseelnõu töörühmas aset leidnud debatte jään mäletama kui oma parlamendikarjääri kõige emotsionaalsemaid. Tööprotsess ei meenutanud grammigi põhjamaist poliitikategemist, pigem sarnanes see Itaalia peredraamaga - kõrgete vokaalidega, klaaside lõhkumisega ning uste paugutamisega.
Seaduseelnõu koostamise käigus pidin ise läbi rääkima kümnete erinevate inimestega. Protsessi lõpul oli olukord üsna keeruline, mõne uue tuttava pidin telefonikõnedega tülitama hilisöisel tunnil nädalavahetusel. Lõpptulemusega jäid ometi kõik osapooled rahule - kes vähem, kes rohkem.
***
Riigikogus veedetud kolme aasta põhjal jõudsin järeldusele, et hea seaduse loomiseks on vaja kahte komponenti. Esimeseks on loomulikult kaasamine. Viimasel ajal on kaasamisest räägitud ehk natuke liiga palju, kuid selle mõiste aktuaalsus ei kao kuhugi. Teine komponent on leadership ehk eestvedamine - keegi peab konkreetse seaduse nö enda asjaks tegema ning siis selle ka lõpuni viima.
Sisu ja eesmärk muidugi mõjutavad seaduseelnõu edu; ent kuitahes üllad need ka poleks - kui puudub vähemalt üks kahest nimetatud komponendist, võivad parimadki kavatsused liiva joosta ja jätta inimesed käsi laiutades nentima, et taheti hästi, välja tuli aga nagu alati.
Korraliku kaasamise, ent puuduliku eestvedamise näide on erakondade rahastamise seadus, mis sai 2012. aasta halvima seaduse tiitli - mis läks jällegi põhiseaduskomisjonile. Komisjon tegi ära suure ja põhjaliku töö. Kaasatud oli mitukümmend osapoolt, kes kõik olid motiveeritud kaasa mõtlema.
Sellise ulatusliku kaasamise üks paratamatusi on aga see, et laekuvad ettepanekud on omavahel vastuolus. «Halva politseiniku» rolli enda peale võtta ning valikuid teha ei kibelenud keegi. Poliitilise konsensuse saavutamiseks käivitatud protsessid hakkasid venima, kommunikatsioon jäi ebamääraseks ning poliitiline konsensus jäigi päeva lõpus saavutamata.
***
Puuduliku kaasamise, ent jõulise eestvedamise näide on eelmise aasta käibemaksudeklaratsiooni lisa initsiatiiv, mis leidis äkksurma presidendi kantseleis. Ma ei välista, et sellest saab 2013. aasta halvim seadus ja võimalik, et selle seaduse järgmine inkarnatsioon konkureerib tugevalt ka aastal 2014.
Tänases poliitilises reaalsuses ei ole võimalik, et ministeeriumite ametnikud teavad paremini kui huvigruppide esindajad, ükskõik milline tegelikkus ka ei oleks. Huvigruppide arvamuse küsimine on kohustuslik ning mõlemad osapooled selles dialoogis peavad suutma käituda konstruktiivselt. Vägisi seaduste tegemisest ei võida keegi - ei riik ega poliitiku karma.
Hea seadusloome tava rakendamisega oleme viimastel aastatel saavutanud palju, kuid seadusloomes on meil endiselt palju õppida. Igaüks soovib, et tulemused selles vallas oleksid võimalikult kvaliteetsed. Mõnes mõttes on pall siin ka kodanike käes. Mida jõulisemad partnerid on kodanikud seadusloome kujundamises – olgu selle viisiks kasvõi kodanikualgatused või arvamusavaldused sotsiaalmeedias – seda suurem on väljakutse neile, kes valmistavad ette uusi seadusi.
Teenusmajanduse Koda ja Postimees ootavad kuni 13. veebruarini kandidaate mulluse parima ja halvima seaduse konkursile. Konkursile võib esitada 2013. aastal riigikogus vastu võetud seadusi, valitsuse määrusi, ministri või kohaliku omavalitsuse määrusi. Kõiki põhjendatud ettepanekuid oodatakse aadressile info@teenusmajandus.ee.
