Aastaid arutatud parlamendiliikme käitumisjuhis sai sel nädalal valmis ja vanematekogu heakskiidu. Mis siis nüüd?
Kaarel Tarand tegi värskele dokumendile esimese lollikindla testi küsimusega, kas see muudaks Priit Toobalit. Vastust võite aimata.
Samamoodi arutledes ei mõistnud kohus Villu Reiljanile pistise eest vabadusekaotust, kuna tegu pole enam mõjutatava noore, vaid väljakujunenud väärtushinnangutega inimesega. See tähendab mõtteviisilt õigusrikkujat.
Küsimus taandubki sellele, kas me täidame norme hirmust karistuse ja häbi ees või sellepärast, et me teame ja usume, et nii ongi õige käituda.
Eetikakoodeksi nime all asjaga alustanud Kaja Kallas meenutas oma ajaveebis, et käitumisjuhiste eesmärk on hoida ära nii teadlikult kui ka tahtmatult toime pandud eetiliselt kaheldavad teod. Europarlamendis, kus meil kõrvale lükatud nõuandev kogu suudab probleeme ka ennetada, võib küsitavusi ehk rohkem tekkida.
Vaevalt on Eestis aga keegi oma siiras süütuses varjanud või valetanud. Isegi Toobal möönis lõpuks, et võõraste kirjade lugemine polnud ehk päris õige, olles siiski vähetähtis nüanss tema isiksuse juures. Niisuguses olukorras tundub eneseregulatsioon enda ja teiste lollitamine.
Samamoodi on läinud parteide ja nende rahastamisega: pika punnimise järel tehakse väike muudatus, mille peale samad inimesed hakkavad õhinal uut auku otsima, et enda tehtud seadusest jälle mööda nihverdada.
Seadusandja jaoks on asi skisoidne – kõigile teistele vorbime käske, keelde, karistusi ja menetluskordi, aga ise tahaks kõigest sellest pääseda ja kindlasti mitte käitumises eeskujuks olla. Suhtumist ilmestavad samuti sel nädalal vastu võetud muudatused rahvaesindaja puutumatuse teemal.
Alatasa süüdistatakse uurimisasutusi volituste ületamises või kallutatuses ning esimeste kohtuastmete otsust peetakse sama tühiseks kui mõnd täiskuuaegset Tallinna TV saadet.
Asi pole üldse selles, kas prokuratuuri või kohut tegelikult mõjutatakse, vaid parteilaste sügavas paranoias – kõik peale omade on vaenlased, kõik teised tegutsevad ainult selleks, et minult võim ära võtta.
Ei kiputa mõistma, et kui prokuratuur peab tegelema ühiskonnas olulisega, siis rahvaesindajate pahateod ongi tähtsamad taskuvaraste omadest. Pole viimastel ju mandaati Eesti riiki juhtida ning rahvale eeskuju näidata.
Võiks ju arvata, et uurimise või kohtu all olev riigikogu liige tahaks ise ka asjas kärmelt selgust saada, aga ei. Mingil põhjusel tahetakse jääda aastateks n-ö tule alla vingerdama, õigustades muudkui ennast ja süüdistades enda loodud süsteemi. Hästi ajastades õnnestub kolme kohtuastme läbimise jooksul kogu ametiaeg riigikogus ära istuda. Vastik on, aga palk jookseb.
Ministrid astuvad varem või hiljem surve all ikka tagasi. Parlamendiliikmeist meenub au ja häbi pärast kohast loobununa vaid Jürgen Ligi aastal 2002 ja sedagi mitte iseenda tegude pärast.
Psühholoogiasse kisub järgminegi küsimus, kas mõni inimene suudabki enam heal ja kurjal vahet teha. Tegu on omamoodi sõltuvusega, praegu ilmselt võimust. Eks ka kasiinosõltlased või alkohoolikud võivad omale keelu peale või ampulli tagumikku panna, aga seda peavad nad ise tahtma.
Lisaks ei paku keeld ega ampull absoluutset kaitset, vaid pigem lisatakistust. Sama lugu on aukoodeksitega – tuntavat karistust ei järgne, aga miski ehk kutsub korrale.
Ahjaa, mis siis riigikogu liikme käitumise heas tavas üldse on? Suurt mitte midagi, vähemalt rakenduslikust ja järelevalve vaatevinklist. Dokumendi mõtte võtab juba riigikogu liikme ametivannegi kenasti kokku.
Kuigi selliseid sõnu nagu eetika või väärikus tava ei sisalda, käib paarist kohast vähemasti ausus läbi. Eks me näe, kuidas juhist nüüd kasutama hakatakse, parlamendi enda või valvekoerte poolt. Või leiab märtsis valitav koosseis, et aitab kah, kougiks selle ampulli nüüd jälle välja.
Nagu öeldud, ei ole lõppeks vahet, kas või mis saab kirja, kes selle järele valvab või millised on karistused. Asi on ikka selles, kas tahetakse õigesti käituda või mitte.
Lõpetuseks vabandan kõigi ausate ja viisakate rahvaesindajate ees, teid ma ei mõelnud. Ent nagu rikub käitumise eest saadud kaks kogu tunnistuse, on mõned pätid, aga ka kollektiivne mõtteviis kujundanud aastaid kogu parlamendi mainet ning nüüd löönud hambad välja ka käitumisjuhisel.
Riigikogu tagumikus on ampulli asemel edasi hoopis furunkel, mis rahulikult istuda niipea ei lase. Pigista palju tahad, mäda välja ei tule, vaid tagumik läheb üha punasemaks. Skalpelli saab haarata valija juba märtsis.