Lõppev poliitikanädal jäi muu sagina asemel meelde tervelt nelja koosviibimisega, kus vaeti poliitika kvaliteeti, kas kodaniku sõna maksab, kuidas huve mõjusalt ning läbipaistvalt esindada ja palju muud mõtlevale kodanikule tähtsat.
Rahvusraamatukogu infopoliitika foorumi alustuseks tutvustas riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste värsket rahvaalgatuse võimalust. Koos mitme teise rahvakogu ettepanekuga sai seegi tänavu seaduse jõu.
Kummatigi ei lausunud Maruste kordagi rahvakogu nime, vaid viitas ajendina “vahepeal toimunud protsessidele”, justkui olnuks tegu õnnetusega või kutsuks uuesti kurja välja. Arutelul teiste riikide rahvakogudest, avatud valitsemisest ja ikka neist ühispetitsioonidest jäin mõtlema, kuivõrd tõhus viis ikkagi on ka tuhande inimesega kirja saatmine, kui me tahame teist milleski veenda, usaldust kasvatada.
Heitsin seal hüpoteesi, et kui kodanikuaktivistid oleksid lihtsalt jalutanud Mordorisse, ehk Rait Marustega paar aastat varem riigikogu puhvetis vabalt ja sõbralikult poliitilisest konkurentsist vestelnud, olnuks äkki pingeid palju vähem. Ehk polnuks vajagi rahvakogu, mis saavutas osalt eesmärgi, aga mis hinnaga – vabakond ja poliitikud suhtusid teineteise veel kiivamalt. Mu arust oli eesmärk vastupidine, kuigi hulga kodanike meelest tulnukski Turmamägi hävitada.
Olen meeleavaldusi ja muid massiproteste pidanud alati veidi kahtlaseks demokraatia tööriistaks. Ei ole mina näinud piketti, mille järel vastaspool ütleks, et hüva, nüüd ma sain teie mõttest aru, ja nõustun. Ei, loosungeile põhjendused ei mahu.
Tulemuslikult arutada saab ikka näost-näkku, ruuporid langetades. Mitte, et muid võimalusi kasutada ei võiks – rahvaalgatuse riigikogu menetlusse võtmiseks ongi tuhandet allkirja vaja, aga neist ei peaks vähemasti alustama. Need on pigem viimane väljapääs asjatundmatule.
Osalen igal nädalal paljudel koosolekutel vabakonnas, kus arutelu kisub keerlema sama küsimuse üle: no kuidas nad aru ei saa, kes me oleme ja mida tahame. Sarnast mittemõistmist näeb mujalgi: rääkides suitsunurgas ülemusest, saunas naabrist, köögis abikaasast. Kui korraks küsida, et oota, kas me oleme neile üldse oma mõtteist rääkinud, avastan vahel ka ise – ega vist olegi.
Kui siis lõpuks räägime, võib selguda, et teine pool toetab meie ideed suurema vaidluseta. Ta lihtsalt ei teadnud seda enne. Vahel tuleb ta küll kättpidi kohale vedada, sest inimene mõistab paremini ju asjaga kaasas olles. Lõpuks hakkab sinu ideed veel endagi omaks pidama, ja ei maksa siis kade olla.
Kuidagi narr on muudkui korrutada nii labast sõnumit kui “räägi inimesega”, aga paistab, et sellest ei saa kunagi küll. Kusjuures internet ei pruugi siin alati abiks olla.
Huvide esindamisest ka natuke teise nurga alt. Sel nädalal esitles ühing Korruptsioonivaba Eesti esmakordset uuringut lobitegevuse läbipaistvusest.
Eetiline lobitöö tähendaks muide eelneval näitel, et arutades põhiseaduskomisjoni liikmega riigikogu puhvetis võimalikke seadusemuudatusi, pidanuks nii mina lobistina kui ka rahvaesindaja meie kohtumise ja arutelu avalikustama.
Ikka seepärast, et teistelgi huvilistel oleks ligipääs teabele, kuidas mõni seadusemuudatus kujuneb, kes on sinna ettepanekuid esitanud, mis neist arvati, kas avalik ja erahuvi on tasakaalus.
Lobiuuringu soovituste seas ongi esikohal riigikogu töö avamine, lisaks keerulised asjad nagu kaasamispraktikate ühtlustamine, eelnõude avalikustamine veel varasemas etapis ning et seadusloome oleks lihtsamini jälgitav. Need toetavad ka mu jutu esimest poolt – mida varem ja avatumalt ideid rahulikult arutama hakatakse, seda ladusamalt läheb järgnev, seda parem saab otsus.
Üllatused võivad asja ette minna ehk laste sünnipäevadel, aga mitte pika vinna ja paljude osalistega ühiskonnaasjades või pidevas ajahädas ja eri huvide põrkumises töötavate valitsejatega. Seal tekitab iga äkilisem liigutus esmalt teises tõrke ja siis läheb aur pingete mahavõtmisele. Pingete, mida polnuks ju üldse tarvis, kui asjadest õigel ajal ja viisil inimese kombel räägituks.
Just inimese, sest ei ametnikud ega poliitikud ole südameta koletised, nagu riik pole üks nüri masin, vaid koosneb ikka inimestest nagu sina ja mina, oma vooruste ja vigadega.
Me võime valitsejaile ette heita kodanike arvamuse mitteküsimist, aga eks oleme kodanikena pikka aega üsna nähtamatud olnud, hakates ehk alles viimasel viiel-seitsmel aastal häälekamalt sõna võtma.
Võtame või Tallinna, kus raad on siiani segaduses, mis loom see asumiselts nüüd on, seni tuli näiteks uus teeprojekt kooskõlastada vaid linnavalitsuse teiste ametitega. Nüüd on aga ka kohalikel inimestel tekkinud järsku nägemus oma koduteest. Uus mängija ajab süsteemi segadusse küll, aga üksnes seni, kuni tuttavaks saadakse.
Kipub nii olema, et mida vähem me teistega räägime, seda lihtsamalt tekib meis arvamus enda suurest tarkusest ja eksimatusest. Me ei tea enam vastuargumentegi. Valitsemise juures just selleks kaasamist ja mõjude hindamist jutlustatakse, et kõik võimalikud huvid oleksid vähemalt laual, isegi kui nende vahel tuleb lõpuks valida või kompromiss teha.
Lobitöö reeglid, mis pärast minister Michali lahkumist mullu sahtlisse lükati, aitaksid paremini läbi näha, kelle huvid ideede taga peituvad. Kuigi ohtralt infot on Eestis avalik, jääb otsuste mõjutamist ka varjatuks. Enamasti peame ebaeetiliseks lobiks vaid ahnete äride tegevust, kuid ilmsüüta pole ka vabaühendused – vahel ei saa ikka üldse aru, kelle eest mõni MTÜ seisab.
Või siis ei tahetagi aru saada, rünnates ettepaneku analüüsi asemel ütlejat näiteks küsimustega, miks teil nii vähe liikmeid on ja kui te kõiki ei esinda, ma teid ei kuula. Iseenesest pole legitiimsuse küsimus vale ning õigus avalikkuse nimel kõneleda vajab samuti selgemat mõtestamist nagu kogu lobitegevus.
Olukorda kodanikuühiskonnas arutanud parlament ei saanud kahe aasta eest üldse aru, kuidas saab nende ees kõneleda keegi Tarmo Jüristo, kes esindas kodaniku häält, mitte ühtki liikmesorganisatsiooni. Tuleval neljapäeval teeb parlament järgmise katse. Tehke teiegi internet lahti, mõelge kaasa, rääkige kaasa. Äkki nad lihtsalt ei tea.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.