President Toomas Hendrik Ilves väitis reedel oma lüheldases Facebooki postitatud kommentaaris, et sai 2012. aastal tehtud tingimuslikust kümneprotsendilisest tagasinõudeotsusest, juhul kui ta ei hakka Ärmal turismitalu pidama, teada alles möödunud nädalal.
EAS-i tänane juht Hanno Tomberg seda väidet kommenteerida ei oska. "2012. aastal teavitasime Ermamaad, nemad said selle otsuse kätte," ütles ta vaid.
Ka EAS-i toonane juhatuse liige Maria Alajõe ei oska hinnata, kas Toomas Hendrik Ilves võis sellest otsusest teadlik olla, kuivõrd OÜ Ermamaa, keda otsusest teavitati, seaduslikuks esindajaks oli Evelin Ilves, ehkki see tegutses kinnistul, mis kuulus ja kuulub Toomas Hendrik Ilvesele.
"OÜ Ermamaa seaduslik esindaja oli Evelin Ilves, kes käis seda projekti kõikides instantsides kaitsmas. Mina ise Evelin Ilvesega ei kohtunud," ütles nüüdne riigikogu kantselei direktor Maria Alajõe ERR-i uudisteportaalile.
Alajõe jääb selle juurde, et tollal langetatud otsus tundus õige ja õiglane, rõhutades, et toonane õigusruum oli teine, mistõttu tuleks otsust vaadelda ajalises kontekstis, mil edasisi sündmusi ei saanud ette näha.
Esimest korda peatati OÜ Ermamaa projekt 2007. aasta novembris, kui oli saanud selgeks, et on peaaegu võimatu ühildada vabariigi presidendi ametikohustusi ja -piiranguid ning OÜ Ermamaa majandustegevust. Toonase otsusega pidanuks Ilvesed Ärmal turismitalu hakkama pidama pärast Ilvese esimest ametiaega. 2011. aastal sai ta aga teistkordselt presidendiks ning OÜ Ermamaa taotles projekti elluviimisele teistkordselt ajapikendust.
"Siis hakkas toimuma vastastikku Ilvese ja EAS-i ehk meeskonna ja juristide vahel tõsine arupidamine, et mis me teeme," kirjeldas Alajõe. "Tollel hetkel nad kinnitasid täie veendumusega, et nad avavad selle turismitalu siis, kui on lõppenud Ilvese teine ametiaeg. Kui ma mõtlen Evelin Ilvesele, siis mul pole kahtlustki, et ta oleks selle täna avanud. Tema initsiatiiv, energia, avalikkusega suhtlemise soov ei tekitanud üldse kahtlust, et ta ei võiks seda avada."
Alajõe kirjelduse järgi seisnes diskussioon selles, kas neil on õigus anda teistkordset pikendust ja kas oleks põhjust välja nõuda mingi summa, mille suurust ei osatud määratleda.
"2012. aasta struktuurifondide seadus räägib seda, et 2004-2006 eraldatud struktuurifondide vahenditest võib tagasinõuet esitada kuni viis aastat pärast viimase väljamakse tegemist," selgitab Alajõe, miks etteulatuva jõuga otsus üldse tehti.
"See viimase väljamakse tegemine toimus nende puhul 2006. aasta kevadel ehk tegelikult meil oli kukkumas tähtaeg, kus me kartsime, et võib-olla me ei või seda otsust enam teha. See oli juriidiline vaidlus: kui projekt on peatatud, kas tagasinõuet võib teha või ei või teha? Kas see tagasinõude tähtaeg pikeneb või ei pikene?" kirjeldab Alajõe toonast dilemmat.
Ta selgitas, et tegemist oli väga kummalise määrusega, mis oli tunduvalt leebem kui tänased tingimused, mistõttu neil polnud ka alust teisiti otsustada.
"2004-2006 küsiti tagasi pettuste ja hankerikkumiste eest, aga seda kumbagi ei olnud - ei olnud ei pettust ega ei olnud ka klassikalises mõttes rikkumist. Projekt oli tehtud, objekt oli avatud ja tulid sellised asjaolud peale," resümeerib Alajõe. "Kui ma oleksin arvanud, et seda tagasinõuet võib sinna mitte kirjutada, ma ei oleks seda mitte mingil juhul teinud. See on väga halb situatsioon, kus sa pead neli aastat ette otsustama, mis on õiglane ja õige."
Alajõe selgitas, et EAS pidi otsuse ise langetama, sest majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile saadeti nõupidamiseks küll kiri, kuid vastust sellele kunagi ei tulnud.
Kuivõrd seadus lubas tagasi küsida viis protsenti, erandjuhtudel ehk suuremate kõrvalekallete puhul suurendada summat 10-25 protsendini, siis lähtusidki EAS-i juristid oma kaalutlusõigusega sellest ning kehtestasid kümneprotsendise tagasinõudemäära, juhul kui turismitalu 2017. aastal ei avata.
"Minu meelest ei tohi ajas toimunud sündmustele anda tänast hinnangut, sest me oleme täna teistsuguses situatsioonis. See oli sel hetel õige ja õiglane tolle hetke teadmistel põhinev otsus," ei pea Alajõe langetatud otsust valeks.
MKM ja rahandusministeerium on otsustanud algatada auditid otsusele õigusliku hinnangu andmiseks. Riigikontroll teatas, et ei pea vajalikuks hakata auditit dubleerima, seega riigikontroll omakorda auditeerima ei asu.
Häiritud korruptsioonisüüdistusest
Alajõe selgitas, et ehkki allkiri Ermamaa tagasinõude otsusele sai antud pärast seda, kui ta oli juba saanud teada oma asumisest riigikogu kantselei direktori ametikohale, ei olnud see siiski viimase hetke allkiri enne ametist lahkumist.
"See ei olnud allkirjastatud viimastel töönädalatel, sest ma olin juulikuuni tööl EAS-is - see ei olnud viimase hetke pagemise viimane otsus. Ma olin teadlik, et ma pean selle otsuse langetama just seetõttu, et see peatamise aeg oli lõppenud ja nii mõnigi kuu ma olin veel EAS-is tööl. Pigem oli küsimus selles, et me arvasime, et tagasinõude tähtaeg kukub kohe."
Täna on Alajõe ärritunud arvamuste peale, nagu oleks ta oma nüüdse koha riigikogu kantselei direktorina kuidagi ebaausalt ja väljaspool konkurssi saanud.
"Kuulasin eile õhtul nädalavahetuse jutusaateid, milles esitati mulle süüdistus korruptsioonis. Nüüd on meelevaldselt hakatud seostama EAS-i juhatuse otsust ja minu valimist praegusele ametikohale," kirjutas Alajõe oma Facebooki lehel. "Riigikogu kantselei direktori valik toimus avaliku konkursi kaudu, mille korraldas personalifirma Fontes. Osales üle 20 kandidaadi ja läbi viidi mitmeid teste ja intervjuusid. Riigikogu tolleaegne juhatus (esimees Ene Ergma ja aseesimehed Laine Randjärv ja Jüri Ratas) tunnistas mind avaliku konkurssi võitnuks 14.03.2012 ehk nädalaid enne EAS-i juhatuse otsust. Faktilisi asjaolusid vaadates on selge, et väide on täiesti alusetu," teatas Alajõe.
Ta rõhutas, et on õppinud mainekates ülikoolides Eestis ja Taanis ning töötanud avalikus sektoris erinevatel ametikohtadel aastast 1993.
