Omavalitsuste lehtedes tekivad eriti valimiste eel teatud korruptsiooni- ohtlikud olukorrad.
Nädal tagasi ilmunud Tallinna linnakantselei väljanne Roheline Pealinn avaldas esiküljel fotod kaitseminister Sven Mikserist ja USA senaatorist John McCainist, kattes nad pealkirjaga „Ostetav armastus: kallid relvad USA-lt”. Sees jätkub artikkel, milles sisuliselt väidetakse, et tankitõrjesüsteemi Javelini ost on kahtlase väärtusega tehing. Sellele eelneb aga artikkel konkreetse nõudmisega: „Koolitoidule peaks valitsus andma rohkem raha!”
Ajalehe Pealinn sõsarväljaanne Roheline Pealinn (ja venekeelne Zeljonaja Stolitsa) ilmus esimest korda 2012. aasta lõpus, kui Tallinn kandideeris Euroopa rohelise pealinna tiitlile. „Vastavate nimedega ajalehed võimaldavad keskkonnateemasid käsitleda kindlasti sügavamalt, kuid lugejahuvi tagamiseks hakkavad ajalehed kindlasti pakkuma mõõdukalt ka teisi linnaelu uudiseid ja üldhuvi teemade käsitlusi,” selgitas abilinnapea Taavi Aas tookord linnavolikogus.
Mis on eesmärk?
Eesti ajalehtede liidu juht ja ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar hindas Eesti Päevalehe palvel lehe sisu. Ta osutas, et Rohelise Pealinna esikülg teenis muud eesmärki kui keskkonnateadlikkuse tõstmist.
„[Esikülje] foto on montaaž, kuid ma ei näe mitte kusagil, et siin oleks kirjutatud, et see foto on montaaž. Sellistel puhkudel seda tehakse. Me võime ka küsida, mis on montaažfoto tegemise mõte. Viia McCain ja Mikser ühe pildi peale, aga miks on valitud foto, mis näitab McCaini idioodina? Järelikult eesmärk ongi näidata McCaini idioodina ja siin võib jääda ka niisugune konnotatsioon, et Mikser nagu kerjab mdagi – tal on müts käes nagu Balti jaama tunnelis kerjusel ja ta ütleb, et andke eurosid,” osutas Raudsaar.
„See on ülemääraselt provotseeriv munitsipaalväljaande jaoks,” hindas ERR-i eetikanõunik ja MTÜ Korruptsioonivaba Eesti juhatus liige Tarmu Tammerk. „Tallinna elanikul võib tekkida küll küsimus, miks peab linna eelarvest kasutama raha selleks, et selliseid politiseeritud materjale esitada.” Ta osutas, et sama kuupäeva venekeelne Zeljonaja Stolitsa kirjutas pikemalt hoopiski Tallinna lillefestivalist, mida võib pidada asjakohaseks.
Pealinna ja Rohelise Pealinna peatoimetaja Maarja-Liis Arujärv kinnitas Eesti Päevalehele, et leht kajastabki keskkonnateemasid kõige laiemas mõttes (vt ka kõrvallugu) ja relvaostu artikkel on kirjutatud sõnavabadusõigust kasutades.
„Kui [ajalehe] tiitlis on öeldud roheline, võiksime ju eeldada, et see räägib keskkonnateemadel – seda on ka reklaamitud,” märkis Raudsaar. „Aga seda lehte sirvides, eeldades – see on ka natuke irooniline märkus –, et inimene on osa keskkonnast, on üldiselt keskkonnateemadel selles numbris väga vähe juttu. Ja kui küsida, mis on see roheline, siis ainukesena kargas mulle pähe, et Keskerakonna korporatiivne värv on roheline. Tallinnas võiks roheline tähendada Keskerakonda ja nimetatud juhul see ka kahtlemata tähendab erakondlikku vaatevinklit või isegi kitsamas mõttes Tallinna linnavõimu vaatevinklit Tallinna asjadele.”
2008. aastal oli õiguskantsler Indrek Teder seisukohal, et omavalitsuste väljaantavad trükised ei ole sõltumatu ajakirjandus: „Kohalikku lehte annab välja kohalik omavalitsus, lehte toimetab kohaliku omavalitsuse ametnik või ametnikest kolleegium. Seega määrab kohalik omavalitsus ise väljaande sisu ja rõhuasetused.” Teatavasti ei tohi ajakirjanik olla kajastatava asutuse teenistuses ja ajakirjanike eetikakoodeks ei saagi tervikuna munitsipaallehe autoritele kehtida.
Enamasti ilmuvad väiksemate omavalitsuste lehed iga kuu, aga Tallinnas 2013. aastast sisuliselt kaks korda nädalas: esmaspäeviti Pealinn ja reedeti Roheline Pealinn. Nende ja venekeelsete väljaannete ning portaalide pidamiseks kulub Arujärve teatel tänavu 1 112 749 eurot.
„Munitsipaalväljaanded peaksid endale aru andma, et kuna nad on ikkagi kohalike omavalitsuste häälekandjad, ei saa nad olla sõltumatu ajakirjandus, seega ei ole nendel väljaannetel mõtet pürgida päris ajakirjanduseks,” ütles Tammerk. „Tuleks võimalikult väikeseks viia üldpoliitilise materjali hulk, mitte püüda arendada näiteks arvamuslehekülgi üleriigiliseks arvamustribüüniks. Ei ole ju kohaliku omavalitsuse ülesanne arendada üldriiklikku poliitilist debatti.”
Debat riigikogus
Ajalehtede liit hakkas omavalitsuste lehtede vastu häirekella lööma mullu varakevadel. Riigikogus peeti munitsipaallehtede teemal debatti, mille tulemuseks oli konstateering: neilgi oleks vaja eneseregulatsiooni, nagu ajakirjandusel on pressinõukogu. Seejuures pakkus korruptsioonivastane erikomisjon, et paneb kirja soovitused omavalitsustele, et nad just enne valimisi kohalikku lehte oma erakonna huvides kasutama ei hakkaks.
Pärast kevadist valitsusevahetust kadus aga komisjonis asja vastu huvi. Maaomavalitsuste liidu juht Ott Kasuri märkis, et eneseregulatsiooni võiks välja töötada hoopiski riigikogus. Seal aga leiti, et omavalitsused peaks ise omakeskis kokku leppima. „Munitsipaalmeedia ebamäärane staatus on päris suur probleem,” märkis Tammerk. „Eriti valimiste eel tekivad teatud korruptsiooniohtlikud olukorrad. Mida lähemal on valimised, seda rohkem me näeme ülepolitiseeritud käsitlust, võimulolijate mõõdutundetut kiitmist – see ei ole aus poliitiline konkurents. Samal ajal ei ole kuskil ka fikseeritud, milliste reeglite järgi seda munitsipaalväljaannet tuleb välja anda, kuidas seda toimetada. See on hall ala ja sarnaneb poliitilise reklaamiga,” lisas ta.
Raudsaare hinnangul peaks ka munitsipaallehtedelt tasakaalustatust nõudma. „See ei ole erakondlik leht – Pealinna lehte tehakse kõikide maksumaksjate rahaga. Järelikult peab ta kajastama küsimusi nende maksumaksjate huvides,” märkis ta.
Kohalikul (info)lehel on mõte olemas
Mart Raudsaar osutas ka heale munitsipaalmeedia näitele Nõo vallas. Seal ilmub infoleht, mida analüüsides hindas Raudsaar, et see pole poliitiliselt kallutatud, vaid seal avaldatakse ka kriitilist materjali ja kriitikale on võimalik samas lehes vastata. Käsitletakse kogukondlikke teemasid, antakse praktilist infot kohaliku elu kohta. Elanike informeerimiskohustus on omavalitsusel olemas, see tähendab, et kohalikud lehed pole probleem, vaid vajalikud kanalid.
Veebruarikuine riigikogu arutelu munitsipaalmeedia üle oli küll põhiliselt ajendatud Tallinna munitsipaalmeediast. Omavalitsused, ülikooliõppejõud, meediainimesed ja poliitikud leidsid, et kõikjal kohaliku meediaga muret ei ole ja ennekõike peaksid omavalitsused ise omakeskis kokku leppima, milliste reeglite järgi nad elanikke informeerivad. Et asja riiklik reguleerimine oleks vale tee ja omavalitsuste liidud võiksid luua hea tava, mis võtaks üldjoontes malli ajakirjanduse eetikakoodeksist, leiab ka Tarmu Tammerk. Ta osutas, et ehkki Pealinn ega Roheline Pealinn pole pressinõukogu liikmed, on lugejatel siiski võimalik nende kohta kaebusi esitada ja kui lehetoimetused on nõus kaebustele vastama, saab nõukogu siiski asja menetleda. „Nii saaks õiglus siiski jalule seatud,” lisas Tammerk. Alustuseks tasuks tema sõnul alati ikkagi toimetuse poole pöörduda ja vastulauset nõuda.
Pealinna peatoimetaja: me oleme lihtsalt veidi ajakirjanduslikumad
Rohelise Pealinna viimane number räägib relvaostust, koolitoidu rahastamisest, õpetajate palgast. Rohelise Pealinna manifestne eesmärk on suurendada keskkonnateadlikkust, ometigi ei ole ükski nimetatud teema otseselt keskkonnateadlikkusega seotud. Miks?
Ajaleht Roheline Pealinn on üldhuvi väljaanne, mis kirjutab kogu meie elukeskkonnast ja säästlikkusest kõige laiemas mõttes. Näiteks paljude avaliku sektori programmide rahastamine ja nendest teavitamine on kindlasti keskkonnateadlik ja ühiskonna ressursse säästvam valik kui nende kulutuste tegemata jätmine.
Kokkuhoid inimeste pealt, tervishoiu ja hariduse pealt ei ole kindlasti roheline mõtteviis ja selline kokkuhoid võib olla väga kallis ehk raiskav. Seevastu koolitoidu rahastamine on kindlasti inimressursse ja laste tervist säästev kulu, õpetajatele hea palga maksmine hoiaks samuti meie õpilaste ja õpetajate vaimset elukeskkonda jne.
Kui Eesti üks parimaid ajakirjanikke Virkko Lepassalu ei tohiks meie lehes arutleda näiteks selle üle, kas relvi poleks võinud hankega osta odavamalt, säästes meie kõigi ressursse, oleks tegu ebademokraatliku ühiskonnaga.
Kuidas teie Pealinna näete, kas tegu on ajakirjandusega või kannab leht mõnd muud rolli?
Pealinn on omavalitsuse rahastatav üldhuvi väljaanne, nii nagu omavalitsuste ajalehti on kogu Eesti täis pikitud. Me oleme lihtsalt veidi ajakirjanduslikumad ja teie lakkamatu tähelepanu keskpunktis.
Pealinn on ilmunud pea kaks aastakümmet, võiks meelde tuletada kasvõi Jüri Mõisa aegset Pealinna, kus too linnaelanikuga esiküljel vahvalt poseeris.
Pealinna töötajate keskmine ajakirjanduslik kogemus ja haridus on väga hea.
