Üleeile võttis riigikogu vastu erakonnaseaduse muudatused. Täpselt aasta pärast seda, kui rahvakogu veebilehel koguti ideid, kuidas poliitika tegemist Eestis avatumaks ja paremaks muuta, võib siis öelda, et esimesed toonastest ettepanekutest on seaduseks saanud.
Kas võib ka tõdeda, et aega võttis, aga asja sai?
Muutused erakondade rahastamises ja selle järelvalve tugevdamine, valimistel kandideerijatelt nõutava kautsjoni langetamine, partei asutamise reeglite hõlbustamine jms on kahtlemata samm võimaluste loomise suunas poliitilise konkurentsi elavnemiseks. Küll aga pea kõigis küsimustes oluliselt lühem samm, kui see, mille pakkus välja rahvakogu.
Parlamendiparteide enamus tegi endale suhteliselt mugava valiku, pannes i-le täpi, seejuures rakendusaegadega: seadus jõustub aprillist, mis tähendab, et uute reeglite järgi asutatud erakonnad tänavustel europarlamendi valimistel konkurentsi pakkuma ei jõua. Parteide riigieelarvelise rahastamise uus kord hakkab aga kehtima alles järgmise riigikogu koosseisu ajal – seega valimisteks valmistudes väikeparteidel sellest veel abi ei ole.
Eelnõud ette valmistanud põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste tavatseb sellisele kriitikale vastata, et ega siis parlament ole rahvakogu täitevorgan. Seda polegi keegi siiski väitnud. Igati õigustatud on aga oodata, et tehtud valikute paremust tagasi lükatud ettepanekute ees ka põhjendatakse.
Võtkem või seesama erakonna asutamiseks nõutav liikmete hulk, mis langetatakse praeguselt tuhandelt viiesajale. Rahvakogu arutelupäev, minimudel Eesti elanikest soo, vanuse ja elukoha alusel, soovitas piiri veel allapoole, 200-le tuua.
Parlamendiparteid rääkisid 200 liikme piiri pooldajatest kui saamatutest laiskvorstidest. Kuulge, küsimus ei ole ju selles, et 500 või ka 1000 allkirja oleks inimestelt raske kätte saada! Suvel tegi Eesti Päevaleht eksperimendi ja kogus poolteise tunniga 50 allkirja, millega inimesed nõustusid toimetuse välja mõeldud erakonna liikmeks astuma – enamik isegi ei vaadanud, millele alla kirjutasid.
Küsimus on seega muus. Jätkem korraks Eesti erakonnad ning vaadakem üle ookeani, ettevõtet Gore & Associates, kelle kuulsast Gore-Tex materjalist spordi- ja matkavarustust leidub ilmselt paljude eestlastegi kodudes.
Juba 30 aastat järjest on firma valitud Ameerika Ühendriikide 100 parima töökoha sekka, tänavu on see näiteks 22. kohal. Selles firmas, kus muide ei ole ülemusi ja alluvaid, vaid kõigi ametnimetus on lihtsalt “töötaja”, on hooned ehitatud nii, et neisse mahub korraga umbes kuni 150 töökohta. Nimelt on nad leidnud, et sellest suuremas kollektiivis muutuvad suhted juba formaalseks, mis ei ole hea loovaks ja pühendunud koostööks. Kui 150-kohaline parkla maja ees täis ja inimesed hakkavad oma autosid murule parkima, teab firma, et on aeg ehitada uued ruumid ja luua uus tiim.
Gore’is jõuti sellise numbrini tunnetuslikult, nagu ka paljudes hõimudes, usuliikumistes või sõjaväes, kus samuti läbi sajandite leitud, et umbkaudu 100 ja 200 inimese vahel hakkavad tugeva kogukonna toimimiseks hädavajalikud loomulikud sidemed kaduma. 1990ndatel leidis Briti antropoloog Robin Dunbar sellele seletuse inimese aju uurides – nimelt on keskeltläbi 150 see hulk suhteid, mille puhul suudame inimesi tõesti tunda, mitte paljalt teada. Tunda nende iseloomu, tugevusi-nõrkusi, eelistusi ja vajadusi – ja see kõik on usalduse eeldus. Avastaja järgi on seda hakatud kutsuma Dunbari arvuks.
Ma ei ütle, et Dunbari arv ongi ideaalne erakonna suurus. Ka mainitud Gore’is töötab lõppeks eri üksustes kokku üle 6500 inimese. Küll aga on suuruse tähtsustamisega üle pingutatud. Vaadake, millise innuga raporteerivad erakonnad uue tuhande täitumisest oma liikmeskonnas! Kui mõni neist teataks: “Lõppev aasta oli väga edukas: vähendasime nii eelarvet, liikmeskonda kui ka töötajate arvu”, kõlaks see kui laste töövihiku harjutus “Mis on selles lauses valesti?”
Tegelikult ei pruugi valesti olla midagi. Aktiivseid, sisulisi kaasatöötajaid, poliitikate kujundajaid, ei ole ka Eesti mõistes suurtes parlamendiparteides tuhandeid, pigem ikka seesama 100-200. Kordades vähem kui n-ö surnud hingi, kes ei tasu liikmemaksu, ei osale kusagil ja kellest paljud on tõenäoliselt unustanudki, et erakonda kuuluvad.
On selge, et valimistel ei tee erakond midagi ära ei 200, 500 ega ka 1000 poolehoidjaga, eduks vajab ta ikka oluliselt suuremat toetust. Sundides alustavale erakonnale peale suuremat liikmete arvu, suunatakse ta samasuguse kiiresti passiivseks muutuva massi värbamise teed, kuhu on läinud vanad parteid.
Olgu lõpetuseks öeldud, et ma ei kuulu nende hulka, kelle meelest on Eesti poliitikast puudu just üks või kaks uut erakonda. Muu keskkonna samaks jäädes on tõenäolisem, et uus tulija võtab üle vanade olijate hädad, selle asemel et midagi muuta suudab. Küllap oleksin lootusrikkam, kui meil oleks sellest sajandist ükski vastupidine näide.
Aga ehk ongi probleem olnud ka selles, et liiga palju nende uute tulijate energiat on kulutatud suureks saamiseks, selmet saada suurepäraseks?
