Mailis Repsi suhtumine maksumaksja rahasse ei ole mitte markantne üksikjuhtum, vaid laialt levinud tõve sümptom. Seda tõbe saab ravida üksnes selle tekkimise võimaluste välistamisega.
Eilne Postimees tegi küsitavaks, kas 4000 euro väärtuses kelli, ehteid ja meeneid, mille ministriametist riigikokku taandunud Mailis Repsi parlamendi „kingifondist” võttis, valijateni jõudis. Ajaleht küsis, kui mitu korda Reps 2021. aastal üldse valijatega kohtus, sest oma sotsiaalmeediakontol ta kohtumisi ei reklaaminud. Takkapihta ei ole ta soovinud hüvitada muid kohtumistega seotud kulusid, näiteks toitlustus, üür ja muud võimalikud ürituse korraldamisega seotud väljaminekud. Aasta keskel sai selgeks, et kohalikel valimistel Reps ei osale, nii et siis kadus tal põhjus valijatega kohtuda.
Loos rõhutatakse korduvalt, et kingifondi olemasolu on normaalne ning see, et rahvasaadikud käivad sealt laialijagamiseks kinke võtmas, on igati tavapärane ja aktsepteeritud praktika. Ausalt öeldes ei näe ma selles midagi normaalset. Valijatega kohtumistel kingituste jagamine ei ole ju midagi muud kui lihtlabane häälteostmine. Nii et selle riigikogu kingifondi võib südamerahus kaotada. Enne võiks muidugi selgeks teha, miks üleüldse on sellesse kuulunud üle 200 euro maksvad käekellad, ehted ja kõrvarõngad ning kes on need teised rahvasaadikud, kes on oma valijatele Aegaoni käekelli kinkinud. Ei ole usutav, et Reps oli ainus, kui säärased juba valikus olid.
Loe arvamuslugu Eesti Päevalehest.