Arvamustoimetajana olin üks neist, kes toimetas lehte Enn Soosaare lugusid. Praegu olen üks neist, kes jagab toimetuse hommikustel koosolekutel kurbust selle üle, et üks kirjutaja on pärast 2010. aasta veebruari kogu aeg puudu. Puudu mitte selle pärast, et poleks neid, kes ühel või teisel teemal kirjutada oskaks, vaid puudu selle pärast, et sellisest enese huvidest kõrgemal seisvast positsioonist kirjutajaid ei ole sugugi kerge leida. Nüüd lugesin need kunagi Postimehes ilmunud arvamuslood uuesti üle. Osa neist lugudest on sellised, mida võiks täna uuesti avaldada. Hea küll, mõnede inimeste ja organisatsioonide nimed tuleks ehk välja jätta, aga teemad, mida käsitleti, on praegu sama olulised. Toon ainult ühe näite. «Kas läbikukkumine on vältimatu, kui erakond võtaks rahvast kui partnerit? Kui räägiks asjast ja tunnistaks, et kõik pole läinud, nagu taheti? Et võimul olles on nii mõnigi kord vigu tehtud, valesti arvestatud, kiiret lahendust nõudev otsus õigel ajal langetamata jäetud? Kas see erakond, kes trotsiks praegust poliitilist käitumismalli, saaks valimistel tingimata lüüa? Mis juhtuks siis, kui mõni erakond tegutseks põhimõttel, et meie, valitud, ei vaja teid, valijaid, ainult üks kord iga nelja aasta tagant oma häält meile andma. Mõlema huvides on, et ühiskonna toimekas ja mõtlev osa toetaks ja osaleks aktiivselt nii omavalitsuse kui ka riigi asjade ajamisel vahepealsetel aastatel. Et vanker mäele jõuaks, vajame ühiseid pingutusi, paljude kaasalöömist.» Loo pealkiri on «Unistus teistsugustest, puhastest valimistest» ja võiks arvata, et see räägib läinudsügiseste valimiste ajal valitsenud meeleoludest. Tegelikult on see kirjutatud neli aastat varem, 2009. aasta oktoobris. Samamoodi päevakajalised on need lood, mis Soosaar kirjutas aastaid tagasi haldusreformist või Euroopa Liidu olukorrast. See, et lood on aktuaalsed ka aastaid hiljem, näitab ühelt poolt kirjutaja suurust – järelikult räägib ta olulistest asjadest või räägib neist olulisel viisil. Aga teisalt annab see kõigele ka melanhoolsema noodi, see näitab ka kirjutaja võimetust asjade seisu oluliselt muuta. Ma ei pea silmas üksnes Enn Soosaart. Temal oli võimalusi enam kui mitmel teisel, tema eruditsiooni ja selge mõtlemise tõttu oli palju neid, kes temalt nõu ootasid. Kuid isegi tema sõnal ei olnud alati seda jõudu, mis asjade käiku muudaks. Mõtlejate ja poliitikute suhtel on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Ennu ajal olid need ajad paremad kui nüüd. Küsimus on võimu ja kriitika suhtest, ja see suhe on hapramaks muutunud. Püüdsin kujutada ette Soosaare viis aastat tagasi ilmunud lugude retseptsiooni praegu. Ehk nimetataks ka teda kohatise kriitilise tooni tõttu virisejaks. Ometi on demokraatia toimimiseks vajalikud mõlemad, nii võim kui kriitika. Seda muidugi juhul, kui me usume, et tõde ei ole ette antud, vaid sünnib arutluses. Ja siin viib võimu ja kriitika suhte küsimus meid omakorda tõe ja relatiivsuse teema juurde. Et seda seletada, teen põike ühe Enn Soosaare loo juurde. Selle pealkiri on «Oodates Nõukogude ajupesust vaba põlvkonda», see ilmus Postimehes 2009. aasta 21. novembril. Toona, kui ma lugu lugesin, tundus mulle, et seal on mingi vastuolu. Nüüd, kui seda uuesti üle loen, on mul tunne, et see aitab hästi avada tõe ja relatiivsuse ning sellega ka võimu ja kriitika suhet. Lugu käsitleb riigi arenguks vajalikku põlvkonnavahetust, ühes lõigus kirjutas Enn Soosaar nii: «Me peaksime ammu olema lahkunud ajast ja mõtteviisist, kus oli üksainus tõde, üksainus õige maitse, üksainus võimalus mõista. Ühiskond, kus praegu viibime, nõuab arvamuste pluraalsust, ja mõistagi sallivust nende arusaamade, seisukohtade, maitsete suhtes, mis ei lange «meie tunnetatud tõekspidamisega» kokku.» Seega: juttu on kahest mõtteviisist. Üks neist on omane nõukogude ajale, teine nüüdisajale. Üks peab õigeks ühe tõe põhimõtet, teine arvamuste paljusust. Kirjutajale on sümpaatne see teine, nüüdisajale omane põhimõte, mille tulekut loo pealkirjas oodatakse. Aga sealsamas loos, paar lõiku allpool, on kirjas nii: «Kas Õhtumaa on loojangul, maha käimas? Kui varem käsitati maailma ja selles toimuvat enam-vähem koherentsena, kokkukuuluvana, mõtestatuna, siis viimastel kümnenditel hakkab järjest rohkem kõlapinda leidma kujutlus, et kõik on relatiivne, kaootiline, eesmärgitu. Tõde ei ole kunagi absoluutne, kinnitatakse meile, vaid ikka suhtes selle tunnistajaga. Tõde, nagu muide ka pühaduse mõiste, on suure osa inimeste jaoks muutunud suhteliseks. Tõega ja pühadusega, leiavad nad, võivat suvaliselt, ükspuha mismoodi ümber käia.» Kui esimesena tsiteeritud lõigus oli mitme tõe võimalikkus positiivse, siis teises lõigus negatiivse tähendusega. See on vastuolu, mis on mind selle loo puhul vaevanud. Küsida ei ole enam kellegi käest, seega on meie endi asi see nüüd selgeks teha. Alustuseks, paneksime paika mõned asjad, milles me enam-vähem ühel meelel oleme. Kui arvame, et demokraatia alge on erinevate seisukohtade võimalikkuses, siis arvame ka, et relatiivsus iseenesest ei saa olla halb. Mõne kuu eest arutasime briti filosoofi John Lucasega selle üle, kas praegu, 22 aastat pärast ametlikku sündi, on Euroopa Liidul enam midagi sellist, mis inimesi ühendab. Jah, see on majandus, see on poliitika, see on riigikaitse. Neid komponente peavad tähtsaks poliitikud ja diplomaadid. Aga miskipärast ei kõneta see kõik enam inimesi. EL on murenemas, Suurbritannia kaalub lahkulöömist. Euroopa Komisjon tunneb seda ohtu ja on asunud José Manuel Barroso eestvedamisel neid ühendavaid jooni otsima. Euroopa kultuurikomitee kokkusaamistel, mis on just seda ühenduslüli otsinud, leiti, et selleks oleks vaja pöörduda tagasi Euroopa kultuuri- ja mõtteloo juurde. Aga selgub, et isegi meie mõtteloolised juured on erinevad, briti mõttelugu on kontinentaalsest alati lahus olnud ja seob end enam Ühendriikidega, Mandri-Euroopas valitsenud mõtteloole on end pigem vastandatud. Aga üks oluline ühendav ja väga põhimõtteline sarnasus siiski on: arusaam viitega tagasi Vana-Kreekasse, et me võime olla erineval arvamusel ja et tõeni jõutakse arutelu teel. See on asja üks külg. Teiselt poolt oleme vast kõik nõus, et äärmuslik relatiivsus ei ole koos toimides võimalik. Kui me leiame, et põhimõte, et tõeni jõutakse arutelu teel, on miski eurooplase jaoks ühine, siis on väga raske arutleda sellega, kes seda põhimõtet ei jaga. Läinud nädalal toimus Ühendriikides debatt teaduse populariseerija Bill Nye ja kreatsionist Ken Hami vahel. Kui neilt küsiti, mis neid oma seisukohtadest loobuma veenaks, vastas esimene neist «tõestus» ja teine «mitte miski». Selle viimase arvamusega on raske debateerida. Debatt on see, mis loob kokkulepped, mida laias laastus ühiseks maailmavaateks loetakse. See on umbes nagu keelega: keelemärgid on küll kokkuleppelised, aga see ei tähenda, et neid saaks omatahtsi muutma hakata. Nii vaadatuna tundub kõik justkui selge. Aga kust see ennist viidatud paradoks tõe ja relatiivsuse vahel siis pärit on? Kuidas seda seletada? Need, kes on kokku puutunud poliitilise kommunikatsiooniga, teavad ehk, kui suur osa sellest on üles ehitatud vastandustele. See, mida on hakatud nimetama ka väärdilemmaks, on poliitretooriline võte, mis püüab näidata, et on vaid kaks teineteist välistavat valikut. Mida kõneleja ise pooldab, on tavaliselt õige, teine aga naeruväärne. 2008. aasta USA presidendivalimiste järel käsitles Joshua Walker toda parteipoliitika ja väärdilemmade seost. Ameerika poliitiline strateegia, leidis ta, on rajatud väärdilemmadele. Mina olen see, kes ei ole too teine. Sa oled kas meie poolt või meie vastu. Kolmandat võimalust ei ole. Kas-see-või-teine-põhimõte on üks sageli kasutatavaid poliitretoorika vahendeid. Punane pill või sinine pill. Piibel või põrgu. Ameerika pole siin erandlik, Eestis on asjad üsna sarnased. Mõelgem kas või viimastele valimistele. Aga isegi siis, kui me teame, et tegu on väärdilemmaga, ja seda teades nende kasutamist naeruvääristame, langeme ise üha uuesti ja uuesti sarnasesse lõksu. Sest küsimus ei ole üksnes poliitretoorikas, küsimus on viisis, kuidas me mõtleme. Täpsemalt, mis on selle mõtlemise aluseks. Et aru saada, mis selles valesti on, tuleks teha väike põige antropoloogia ja filosoofia piirimaile, Claude Levi-Straussi ja Jacques Derrida juurde. Antropoloog Claude Levi-Straussi nägemuses mõtlevad inimesed maailmast binaarsetes opositsioonides: kõrge ja madal, sees ja väljas, inimene ja loom, elu ja surm. Asju niimoodi näha pole mitte üksnes hea meetod erinevate kultuuride uurimiseks, vaid meie maailmatajumine ise juba põhinebki sellistel vastandustel, leidis ta. Jacques Derrida seevastu leidis, et asi on komplitseeritum. 1966. aastal pidas ta Ühendriikides Johns Hopkinsi ülikoolis loengu nimega «Struktuur, märk ja mäng». Seal leidis ta, et selline maailma nägemise viis, mis põhineb vastanditel, ei ole sugugi paratamatu, ja mis veel olulisem, et õigupoolest ei olegi tegu vastanditega. Kui ütleme «elu või surm», «taevas või põrgu», on üks neist kahest meie jaoks positiivsema, teine negatiivsema tähendusega. Üks on hea, teine halb. Üks on soovitav tulem, teine mitte. Nad ei ole võrdsed, nad ei ole neutraalsed, nad on alati ideoloogilised ja mingi üsna kindla sõnumiga. Näha maailma binaarsetes opositsioonides tähendab näha seda alati veidi ebaeetilise pilguga. Nende mõttekonstruktsioonide lahtivõtmiseks on vaja kriitikat, keerulise nimega dekonstruktsiooni. Ja siit jõuame mõtlejate ja eriti kriitiliste mõtlejate tähenduse ja vajalikkuseni. Võtmesõnaks siin on eetika. Üsna sobivalt, kuna Enn Soosaar meenub peamiselt just eetilise esseistina. Briti mõtleja Simon Critchley kirjutas kümmekond aastat tagasi raamatu pealkirjaga «Dekonstruktsionismi eetika». See rääkis Emmanuel Levinasist ja Jacques Derridast, keda ühendas see, mida kriitika eetilisuseks võiks nimetada. Critchley kirjutas seal, et eetilist mõtlejat ei iseloomusta mitte võimu kinnistamine, vaid ebameeldivate küsimuste küsimine. Sest demokraatia, leidis ta, on alati ohus, ja mitte liigse kriitika, vaid kriitika puuduse tõttu. Demokraatiat saab kindlustada vaid üks asi – seesama, millest ta on sündinud: pidev arutlemine ja küsimine selle kohta, milliste tõdede järgi riiki juhitakse, et need ei sumbuks sellistesse tõekspidamistesse, mis enam arutluse alla ei kuulu. Teisisõnu, demokraatlikku kooslust legitimeerib vaid selles koosluses kehtivate tõdede legitiimsuse kahtluse alla panemine. Selgub, et on olukordi, kus eetika ongi kriitika. See on asi, mille peale on liiga vähe mõeldud. Vajadus kriitiliste mõtlejate järele on nii Eestis kui mujal Euroopas. Diskussioon selle üle, kust leida Euroopale uus ühendav idee, ähvardab joosta liiva just seetõttu, et keegi ei julge riskida oma isikliku heaoluga, kõik on liiga takka kiitvad, isegi siis, kui näevad, et asjad on pahasti. Ja kas sama probleem ei ole see, mis vaevab erakondi Eestis? Kokkuvõtteks. Eetika tähendab vahel ka kriitikat. Kuid mitte igasugune kriitika ei ole eetiline. Vahetegemiseks selle vahel, mida on vaja kritiseerida ja mida mitte, on vaja enese huvidest eemal seisvat pilku. Kui järele mõelda, siis ehk see ongi põhjus, miks Enn Soosaart on raske asendada. Ja vist ka põhjus, miks Postimehe arvamustoimetuse koosolekud on mõnel hommikul ehk veidi melanhoolsemad, kui nad enne 2010. aasta veebruari olid. Kirjutis põhineb 13. veebruaril toimunud Enn Soosaare konverentsil «Kuidas tõlkida maailmavaadet» peetud ettekandel.
