Korruptsiooniuurijad lubavad uusi suuri asju

«Meie tööpõld ei kao kunagi, sest uued korruptandid tulevad aja muutudes peale,» vastab keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo juht Mati Ombler küsimusele, kuivõrd tulemuslik on selliste kuritegudega võitlemine.

Riigi peaprokurör Lavly Perling märgib samuti, et korruptsioon on ühiskonnas paratamatu nähtus, mille tingib inimeste soov midagi võimalikult kergelt saada. «Ja seda soovi ainult kriminaalmenetluslikult juba ei muuda,» lausub ta.

Perling avaldab arvamust, et lisaks korruptsiooni uurimisele ja selle eest karistamisele aitab ka see, kui probleemist rääkida laiemalt, näiteks juba koolis, aga ka ettevõtjate või ametnike ringis. See tekitaks arusaama korruptsioonist kui lubamatust nähtusest.

«Sest tegelikult on korruptsioon vargus – kord varastatakse raha, kord usaldust või konkurentsivõimet,» lisab ta.

Politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektor Elmar Vaher nendib, et korruptsiooni süstemaatiline uurimine on siiani olnud suures osas kündmata põld. Keskkriminaalpolitsei koosseisus neli aastat tegutseda jõudnud büroo on küll jõudsalt kasvanud – umbes 35 inimeseni –, kuid see ei tähenda, et töötajad suudaksid vaadata eraldi igasse asutusse ja jõuda nii ka korruptsioonini.

«Sellest lähtuvalt lõime ka keskkriminaalpolitseis majanduskuritegude büroo, sest korruptsioon ning majanduskuriteod käivad sageli käsikäes ja need üksused peavad teineteist oma töös toetama,» ütleb Vaher.

Politseijuhi sõnul kaaluvad korrakaitsjad tegelikult hoolega, kuhu korruptsiooniga seoses oma tähelepanu suunata: «Ei ole nii, et kuhu vaatame, seal ka probleem on. Otsima peab.»

KOHTULIKUL ARUTAMISEL OLEVAD KORRUPTSIOONIJUHTUMID

Piinlikud siselekked

Vaheril on korruptsiooniga seoses värske ja valus kogemus seoses oma organisatsioonis avastatud «passimaffia» juhtumiga.

«Kui uurimine algas, olime veendunud, et jõuame lõpuks välja kogu süsteemi kontrollivate elukutseliste kurjategijateni,» räägib ta. «Et nii ei olnud ja asi toimis niivõrd tavainimese tasandil, see loomulikult üllatas meid.»

Vaheri enda alluvad ongi ühed enim korruptsioonist ohustatud ametnikud – nende tööga seotu huvitab kurjategijad pidevalt.

«Soov teada, kas politsei nende vastu huvi tunneb, on arusaadav ja infona kurjategijaile väga kallis,» ütleb ta. «Infol ja infol on vahe. Infoleke keskkriminaalpolitseist on mitu korda halvem kui infoleke liikluspolitseist.»

Kolm aastat tagasi pidas kaitsepolitsei kinni kogenud kriminaalpolitseiniku. Aastaid keskkriminaalpolitseis professionaalsete autovarastega tegelnud Maksim Viks müüs politsei andmebaasidest saadud infot, saades võlglasi puudutanud info eest 2000 eurot.

«Omal ajal teadsime kõik Viksi kui kõige enam kontrollitud jälitustöötajat. Ta teadis seda isegi, kuid tegi ikka,» räägib endine kriminaalpolitseinik Vaher.

Kõige enam uuritud kriminaalpolitseinik Maksim Viks osutus siiski altkäemaksuvõtjaks. Fotol kaitsepolitsei lavastatud kuriteomatkimine Viksi autos, kus Viksile maksti saadud info eest raha. Allikas: Kohtutoimik

Samasugune piinlik näide õiguskaitsjate müüdavusest on ka kaitsepolitseil, mille korruptsiooniuurija Indrek Põder oma erahuve silmas pidades aastaid tegutseda sai. Kui mees lõpuks vahistati, ütlesid paljud temaga kokku puutunud isikud, et lõpuks ometi ning et sellisele ahnusele pidigi kuidagi lõpuks piir pandama. See kõik oli aga tagantjärele targutamine.

Tehtut tagantjärele õiguskindlalt fikseerida ja kohtus tõendada keeruline. Sageli võimatu, sest jääb sõna-sõna-vastu-olukorraks. Kui Postimees septembris pärast mitmest allikast kontrollimist avaldas artikli, kuidas Reformierakonna tipptegijad seadsid liinilepingu jätkamise tingimuseks miljonite eurode suuruse meelehea parvlaevaärimees Vjatšeslav Leedolt, jäi prokuratuur just seetõttu kõrvaltvaatajaks.

«See (kriminaaluurimise alustamine – R. B.) oli meil teemaks. Kuid tagantjärele olnuks seda kohtus võimatu tõendada,» sõnab peaprokurör Perling. «Mina ütlen selle peale, et tulge ja rääkige meile kohe. Kui need protsessid reaalselt parajasti toimuvad, saab seda kõike fikseerida ja tõendada.»

Prokuratuuri ja politsei tippjuhid väidavad, et korruptsioon on võetud siiski kõige hoolikamalt sihikule, seda nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tasandil. Varem oli see peamiselt kaitsepolitsei mure.

Viimati suvel sel teemal toimunud ühisel nõupidamisel seatud töösuunad pole aga mõeldud jagamiseks avalikkusega. «See info jääb punase templiga kaante vahele,» ütleb politseijuht Vaher. See tähendab riigisaladust.

Korruptsiooniuurimised nõuavad leidlikkust ja järjepidevust. Erinevalt vargustest või tapmistest on see varjatud kuritegevusliik, kus mõlemad pooled on huvitatud, et asi avalikuks ei saaks. «Nagu narkokuritegevus,» lausub Vaher.

Paarkümmend loengut aastas

Kui politsei sisekontrollitalituse «passimaffia» lugu välja arvata, on politsei menetletavad korruptsioonijuhtumid valdavalt seotud n-ö madalama taseme riigiametnikega – omavalitsus- ja koolijuhid, tehnoülevaatuste töötajad jms.

«Olukord korruptsiooniga on Eestis siiski parem, kui meediapildist nähtub,» kinnitab korruptsioonibürood juhtiv Ombler. Eestit võrreldakse sageli peaaegu korruptsioonivaba Soomega, kuid siin on oma konks.

Kui Eestis on ilmsiks tulnud palju juhtumeid seoses spetsialiseerumisega korruptsiooni avastamisele, siis Soomes töötab sellel erialal üks – jah, see ei ole trükiviga – uurija. Selline võimekus seab probleemile paratamatult madala lati.

Kui Soome ametnikega eraviisiliselt vestelda, on jutud isiklike tutvuste pinnalt kellegi eelistamisest sama sagedased kui Eestis. Ainult et siinpool Soome lahte jõuavad need lood kriminaalsüüdistusega kohtusse.

Ehkki Eesti on korruptsiooniuurimises seetõttu Soomest pikalt ees, vajab see valdkond endiselt panustamist. «Meie büroo kogu aur läheb asjade menetlemisele,» ütleb Ombler. «Aga tegelda tuleks ennetusega, et inimesed mõistaks, kuidas seadusrikkumisi vältida.»

Seetõttu käib Ombler ja käivad teisedki tema büroo töötajad mööda Eestit omavalitsustegelastele loenguid pidamas. Aastas kuni mitukümmend korda. Uurijad peavad töötama ja leevendust ei paista. «Meie professionaalsus on praegu suurem kui kunagi varem,» ütleb büroojuht.

Eriti selgelt paistavad uurimisobjektidena teiste seast silma Peipsi-äärsed vallad. Ombleri «kontori» uuritud on ka teadaolev  suurim pistisejuhtum erasektoris, kui Rimi kaubandusketi endine projektijuht Tiit Elias võttis 530 000 eurot pistist.

Siseministeeriumi korruptsioonivastane poliitika näeb ette küll korruptsioonikuritegude büroo töötajate arvu suurendamist, kuid see on vaid lubadus. Ombler võib unistada kümmekonnast lisakohast, kuid päriselus seda ilmselt ei tule. Vähemalt mitte lähiajal.

«Arvestades praegust majanduslikku seisu, ei luba ma büroo isikkoosseisu suurendamist. Tervikpilt on meil uurimisvõimekust arvestades siiski ju päris hea,» ütleb politseijuht Vaher. «Küll me jõuame ka suuremate asjadeni.»

EELUURIMISEL OLEVAD JUHTUMID

2015. aastal kohtulahendi saanud juhtumid

2014. aastal kohtulahendi saanud juhtumid

2013. aastal kohtulahendi saanud juhtumid