Läänemaa Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse (LPRK) juhataja Svetlana Reinsalu omastas kokku ligi 67 000 euro ulatuses raha inimestelt, kes olid tema hoolekandeasutuse kliendid. Inimestelt, kellel oli piiratud teovõime, sest nad olid raske vaimse ja hulga füüsiliste puuetega.
«See ei olnud tahtlik, aga asutust tuli üleval pidada. Riigi rahadega ei tulnud toime. Ma ei omastanud seda endale – see raha läks arvete ülekanneteks, mis puudu jäi,» lausus Reinsalu, kui uurisin, miks ta haaras oma ametiseisundit kuritarvitades võõra, kaitsetute inimeste raha järele. Minu ajakirjanduslikust huvist oli 57-aastane naine selgelt löödud, lausetele järgnesid sügavad ohked ja hingetõmbed.
Ent kahetsusest hoolimata olid Reinsalu teod sedavõrd rängad, et 10. mail mõisteti talle Pärnu maakohtu Haapsalu kohtumajas kahe aasta ja kuue kuu pikkune vanglakaristus, millest tuli tal kohe ära kanda üks kuu. Ülejäänud aeg jäeti tingimisi nelja-aastase katseajaga. Sellele lisandus ka tsiviilnõue ligi 67 000 eurole.
Isu läks üha suuremaks
Kogu lugu sai alguse pea 17 aastat tagasi, mil Reinsalu lõi koos kolleegiga 2000. aasta augustis MTÜ Läänemaa Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus. Veidi rohkem kui viis aastat hilisemast ajast pärineb uudis ajalehes Lääne Elu, mis räägib sellest, et Lihulas avatakse uus raske vaimse ja füüsilisega puudega inimestele elukohta pakkuv keskus. See oligi LPRK.
«Selline kodumudel, kus nii rasked kliendid toome hoolekandeasutustest välja ja loome neile kodu, on Eestis esimene,» sõnas Reinsalu toona Lääne Elule. «Nõudlus säärase teenuse järele on suurem. Sääraseid osakondi oleks Eesti peale vaja veel vähemalt kaks.»
Suurest nõudlusest hoolimata läks Reinsalu nendesamade raske puudega inimeste rahakoti kallale juba järgmisel ehk 2006. aastal. Seda võimaldas tal teha toona kehtinud perekonnaseadus, millega nähti ette, et LPRK kliendiks olnud inimesed jäävad hoolekandeasutuse juhi eestkoste alla.
Seetõttu pidigi Reinsalu ligi pääsema oma klientide pangaarvetele, kuhu laekus igakuine invaliidsuspension. Kuna kannatanud kliente tekkis aastate jooksul seitse, avanesid tal aina suuremad võimalused tuhandete eurode omastamiseks.
Sisuliselt hakkas Reinsalu klientidelt ülekandeid tegema mitmele pangakontole juba alates 2006. aasta algusest. Ta tegi kandeid oma isiklikule pangakontole, aga ka LPRK ja tema omanduses olnud OÜ SRP Rehhabil pangakontodele. See, et Reinsalu tegi ülekandeid, polnud otseselt ebaseaduslik, sest kliendid pididki maksma omaosalustasu, ent sellega olekski asi pidanud piirduma.
Paraku kõrvaldas Reinsalu inimeste pangakontodelt aastate jooksul kokku 67 080 eurot. Kõige rohkem raha, 16 337,12 eurot, omastas ta inimeselt, kellel oli sügav vaimu-, liikumis-, keele- ja kõnepuue. Suuruselt järgmine summa oli ligi 11 000 eurot. Ülejäänud summad jäid juba alla 10 000 euro.
Reinsalu skeemilt hakkas eesriie langema hetkel, mil Võrumaa Urvaste vallavalitsuse sotsiaalnõunik Maarika Tikman asus 2013. aastal oma seadusjärgset kohustust täitma. Nimelt hakkas kehtima palju karmim aruandekohustus, mis nägi ette senisest konkreetsemate aruannete esitamist kohtule.
«Selle koostamise käigus avastas sotsiaalnõunik ebakõlad eestkostetava arvelduskontol,» selgitas Urvaste valla nüüdne sotsiaalnõunik Kersti Kõrge.
Seepeale pöördus Tikman sotsiaalkindlustusameti poole järelevalvemenetluse algatamiseks, mis hiljem andis põhjuse ka kriminaalmenetluse alustamiseks. Asja menetlenud Lääne ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri Agnes Ollema-Barndõki sõnul saigi valdav osa ülejäänud valdadest Reinsalu tegudest teada kriminaalmenetluse tulemusena.
«Omavalitsused usaldasid Reinsalu, kelle hoolde [nad] oma eestkostealused üle andsid, misjärel oli sügava liitpuudega ja piiratud teovõimega inimese pangakonto samuti tema käsutuses. Nii saidki kuritarvitamised toimuda,» sõnas abiprokurör.
Ollema-Barndõki sõnul kõrvaldas Reinsalu arvetelt raha pigem vajaduspõhiselt, võttes sellelt kontolt, kus raha parasjagu oli, ja siis, kui tal endal või hoolekandeasutusel tarvis oli. «Süüdimõistetul oli väga hea ülevaade oma hoolealuste rahalistest seisudest ning laekumistest,» lausus prokurör.
Lõtv seadus lõi võimaluse
Seda, et tema teguviis on kriminaalne, mõistis toona ka Reinsalu. «Eks ma ikka sain [aru, et see on kuritegelik – J. V.], aga lihtsalt arveid tuli maksta,» sõnas naine enda õigustuseks. Nagu eespool öeldud, ei omastanud ta seda raha enda hinnangul isiklikuks tarbeks. Kontoväljavõtteid ja tõendeid analüüsinud prokurör temaga aga ei nõustu.
«Süüdimõistetu elas üle oma võimete, kusjuures tal oli kallis hobi – ta kogus münte, milliseid küll enda sõnul hiljem kas rahapuuduse tõttu või kellegi tähtpäevade puhul edasi kinkis või hoopiski ära müüs,» rääkis Ollema-Barndõk.
Lääne ringkonnaprokuratuuri abiprokurör lisas, et see oli ka põhjus, miks jõuti tsiviilhagide tagamiseks arestida vaid osa Reinsalu mündikollektsioonist. Alles jäänud 27 mündi koguväärtuseks hindas kohus 945 eurot, mis on veidi üle protsendi ligi 67 000 euro suurusest hagist.
Ent kas keskuse klientidel on lootust näha ka ülejäänud raha? Reinsalu teeb enda sõnul selle nimel kõik.
Prokurör aga erilist lootust ei anna. «Kahjuks on kriminaalasjas esitatud tsiviilhagide hüvitamise lootus väike, sest süüdistatavale kuuluvale korterile on juba varasemate nõuetega seoses kohtutäituri poolt seatud keelumärge, mistõttu ei saanud seda kriminaalasjas arestida,» selgitas Ollema-Barndõk ning lisas, et mingi osa korteri müügisummast võib siiski kannatanutele laekuda.
Sisuliselt on see lugu näide lõdvast seadusest, mis andis võimaluse raha varastada inimestelt, kes ei suutnud ise enda eest hoolt kanda. Õnneks muudeti perekonnaseadust juba 2010. aastal nõnda, et hoolekandeasutuse juht ei saa enam olla eeskostja.
Urvaste vallavalitsuse sotsiaalnõuniku Kõrge hinnangul on see silmi avav ja õpetlik lugu. «Seda oli vaja nägemaks, kuidas meie eestkostetavate pangakontodel tuleb silma peal hoida, ja eestkostetava aruande koostamine pole mitte ainult tüütu kohustus,» lausus ta.