Ehk annaksid ka eestlased korruptsioonist rohkem teada, kui avalikustatud probleeme ametlikult uuritaks. Ühingu Korruptsioonivaba Eesti kutsel oli eile Tallinnas rahvusvahelise nn vilepuhujate (ingl whistleblowers) õiguste eest seisva organisatsiooni Whistleblowing International Network ekspert Anna Myers. Intervjuus Eesti Päevalehele rääkis aastaid eri riike ja rahvusvahelisi organisatsioone vilepuhujate õiguste aspektist konsulteerinud Myers, et kõige rohkem pärsib inimeste julgust probleemidest teavitada olukord, kui keegi infot tõsiselt ei võta. ••Kas saate selgitada, mis rolli nn vilepuhumine demokraatlikus ühiskonnas mängib? Tänapäevases ühiskonnas on tegemist demokraatliku kontrollimehhanismiga. Tihti kujutab vilepuhumine endast Taaveti ja Koljati lugu. Kui Koljat on ohuks ja Taavet ajab end tema vastu sirgu ja võidab, aplodeerime. See on inimestele huvitav ja pälvib tähelepanu. Paraku ei taha eriti paljud inimesed olla Taavetid. Nad ei taha võtta selliseid riske. Demokraatias on mõistagi täiesti turvalisi teid selle tegemiseks. Näiteks eeldame, et iga asutust kontrollib alati keegi. Ja vilepuhujatel peaks olema võimalus nende poole pöörduda. Kuid kokkuvõttes on tähtis, et saaksime teada, kui süsteem ei toimi. Näiteks võib mõnes organisatsioonis tavaline töötaja märgata asju, mis võivad valesti minna, juba enne, kui on tekkinud kahjud teiste jaoks. Seega on küsimus, kas kasutame seda ressurssi või ootame, kuni probleem muutub suureks ja kahju on sündinud. Siinkohal on oluline, et vilepuhujate jaoks oleks seadusandlikud kaitsemehhanismid. ••USA-s ja Ühendkuningriigis on kehtestatud seadused, mis peaksid vilepuhujaid kaitsma. Äsja avaldatud korruptsioonibaromeetrist selgus aga, et eestlased on maailma võrdluses ühed vähem altid korruptsioonist teatama. Teisisõnu ka vilet puhuma. Kui meilgi seadus kaitseks vilepuhujaid, siis kas korruptsioonist teavitamise valmidus kasvaks? Jah, ma usun, et see nii oleks. Juristina tean aga ka seda, et seadused on vaid osa vastusest. Ma saan aru, et Eesti uus korruptsioonivastane seadus mainib ka vilepuhumist, ja see tähendab, et teema on lauale pandud. Ja kord, kui see on seal, saavad inimesed küsida: mida see tähendab, kuidas see töötab, mismoodi see meid praktiliselt aitab? Eestis – nii nagu ka teistes kohtades – on eeldatavasti oluline küsida, kas eksisteerib probleem, et inimesed ei saa vabalt rääkida. Kui jah, siis mida sellega ette võtta. Tihti on põhjus selles, et inimesed ei räägi probleemidest, sest nad teavad, et midagi ei juhtu. Ja kui midagi ette ei võeta, siis leiavad nad põhjuseid, kuidas asjast mitte rääkida. ••Põhimõtteliselt ütlete, et peale vilepuhujate kaitsmise peaks võimud tegema pingutusi neilt saadud info uurimiseks, probleemide kõrvaldamiseks? Jah, näiteks Suurbritannias on seadus kehtinud 1990-ndatest. Inimeste mõtlemises on toimunud muutumine, vilepuhuja pole enam koputaja, pealekaebaja. Kuid nüüd küsitakse: mis juhtub informatsiooniga edasi? Kas neil, kes saavad vilepuhujalt infot, on kohustus sellega midagi ka reaalselt ette võtta? Ei saa jääda lihtsalt ootama, et vilepuhujad võtavad riskid enda kanda, kui neile ei vastata. •• Üks Tallinna linnaametnik andis teada illegaalsest parkimislubade jagamisest. Probleemiga tegelemise asemel läks linnavõim eitamise ja ametniku karistamise teed. Jah, lõpuks on ju õige küsimus just see, kas parkimislube jagatakse õigesti või mitte. Vilepuhumisorganisatsioonide üks peamisi ülesandeid on eraldada sõnum sõnumitoojast. Teha kindlaks, et just probleemiga tegeletakse. Osa parimast vilepuhujate kaitsest olekski see, et sõnumit tõsiselt võetakse. Teie tõstatatud juhtum on klassikaline näide sellest, kuidas mitte tegeleda probleemiga, kui see on olemas. ••Kuid kas teil pole tunnet, et valitsused on valmis vilepuhumist ainult niikaua taluma, kui neile meeldib? USA valitsus teeb pingutusi, et anda kohtu alla vilepuhujatest allikaid ja isegi ajakirjanikke. Jah, me kõik teame, millal sooviksime, et keegi vilet puhuks. Palju vähem tahaksime, et keegi teeks seda meie enda kohta. Seega pinge jääb alati. Mis puudutab rahvusvahelisi kaasuseid (peab silmas näiteks Edward Snowdeni väljapaistvat juhtumit – R. P.), siis on nad abiks ja ei ole ka. Näiteks peab küsima: kus olid sisemised kontrollimehhanismid ja kas nad töötasid enne seda, kui asi sai avalikuks? Kas kokkuvõttes oli vale, et mõned neist asjadest said avalikuks? Ka selle vastus on lõpuks ei, sest teistmoodi ei saaks me teada, et küsimustega tegeletakse. Need näited ei ole abiks, sest nad jätavad vilepuhumisest mulje kui ülima riskiga tegevusest. ••Kas teie arvates on Edward Snowden traditsioonilises mõttes vilepuhuja ja kas USA vilepuhujaid kaitsvad seadused oleksid pidanud tema puhul rakenduma? Edward Snowden on arvatavasti nihutanud neid piire, milleks USA seadused olid ette nähtud. Ta tegi täpselt nii väljapaistval, aga ühtlasi kaalutletud viisil niipalju, kui suutis. Mind valdab ka suur tänutunne, et see info on nüüd väljas ja me arutame probleemi. Ta ei olnud esimene, kes selle probleemi tõstatas. Peale selle on tal nimi – ta otsustas mitte jääda anonüümseks – ja ma pean seda märkimisväärseks. Ta on seisnud oma info eest ja vilepuhumisest huvitatud inimesena austan seda. Väga austan.
Kes on ikkagi vilepuhuja? Inglise keeles nimetatakse inimest, kes annab avalikult või ka organisatsiooni või asutuse sees teada probleemist, väärast käitumisest tekkida võivast kahjust, vilepuhujaks – whistleblower. Paremat kui otsetõlge, pole välja mõeldud ka eesti keeles. Termini võttis 1970-ndatel kasutusele legendaarne USA kodanikuühiskonna aktivist Ralph Nader spordikohtunike vilepuhumise järgi, mida kasutatakse, et mängijatele veast märku anda. Naderi eesmärk oli uue terminiga eristada avalikes või organisatsiooni huvides infot edastava inimese käitumine pealekaebaja, koputaja või reeturi mõistest, mida võidakse inimesele sellise käitumise tõttu sildiks kleepida.