Autorikaitsjate mäng ei paista aus

Kommenteerides kaitsepolitseinik Indrek Põdra tegevuse uurimist kapos endas, kirjutas kolleeg Kärt Anvelt: „Uurimine mitte üksnes ei pea olema objektiivne, vaid paistma ka väljapoole objektiivne.” Vaatame, kui aus paistab väljapoole Eesti autorite ühingu tegevus. 

Autorite ühingu juhtimine: omadega omavahel
 
Esiteks tuleb märkida, et vähesed räägivad EAÜ-st oma nime all kriitiliselt. Põhjus on kõigil sama: ühingul võib nende suhtes midagi „kahe silma vahele jääda”. Jah, raha.
Muusiku Ja Meelelahutusettevõtja hinnangul juhitakse EAÜ-d kui advokaadibürood, mitte kui mittetulundusühingut. Ta näeb selles ka head külge: „Kogu nende mahhineerimise taustal on Eesti autor võitnud, ja mitte vähe.” Ta täpsustab – seda kinnitab ka Kalev Rattus, EAÜ tegevjuht algusest peale –, et Lätis-Leedus ei võetud asja kohe korralikult käsile ja seal on autori leib lahjem.
Pikalt püsinud juhtkond on põimunud. Rattus ja ühingu jurist Anne-Ly Hussar on elukaaslased. Juhatuse esimehe Mikk Targo poolvend on revisjonikomisjoni liige Margo Kõlar. Rattus ja EAÜ juhatuse liige, NCB (Põhjamaade autorikaitse organisatsioon) esindaja ja EAÜ töötaja Mario Kivistik ning EAÜ töötaja Reiko Remmelgas juhivad ka Raimond Valgre autoriõigusi omavat kirjastus- ja konsultatsioonifirmat Blueset Publishing. Kitsas ring jagamas poliitilist ja majanduslikku võimu ning põimunud huvisid – kõlab nagu oligarhia.
Asso Prii ühendusest Korruptsioonivaba Eesti nendib, et ühendusel puudub ekspertiisikompetents autoriõiguste valdkonnale hinnangu andmiseks. Aga ta märgib pereliikmete ja lähisugulaste kaasamise kohta: „Kui võtta, et see on eraõiguslik, siis on Eesti puhul normaalne, et seal töötavad pereliikmed.”
 
Infosulg ja autorite ahistamine
 
Ükski Eesti Päevalehega rääkinud autor ei mäleta, et oleks saanud EAÜ-lt infot teda kui autorit puudutavate asjade kohta. Rääkimata arvamuse küsimisest.
Näiteks EAÜ elektrooniline kasutajaliides on revolutsiooniline nagu omal ajal internetipank. Sealt saab päeva- ja sendipealt oma autoritasusid näha. Aga küsige autoritelt, kuidas nad sellest uuendusest teada said. Igal juhul mitte EAÜ olematute sisekommunikatsioonikanalite kaudu.
Küsimus, kas nende looming võib olla YouTube’is tasuta vaatamiseks üleval ja kes seda sealt eemaldada tohib, jõudis autoriteni ajakirjanduse vahendusel. Mäng otseselt autoreid puudutava küsimusega käis üle nende peade, sest seadus võimaldab ilmse rikkumise korral autoreid esindada ka luba küsimata.
„Autoriõiguste kaitse organisatsioon (EAKO) pöördus meie poole küsimusega, kas teatud lugude autorite videote ülalolek on seal seaduslik. Oleme sunnitud vastama, et ei ole,” selgitas Kivistik asja Eesti Päevalehele märtsis 2009. Nii asuski YouTube EAKO osutatud videoid EAÜ töötajate ekspertiisist lähtudes eemaldama.
Kompromissile, et autor võib endale teha ametliku kasutajakonto, jõuti alles pärast avalikku tormi, kus võtsid sõna ka autorid, kes kinnitasid ühingule, et YouTube’is tasuta vaatamiseks olev teos on investeering, mitte saamata jäänud tulu.
 
Valitseda meeldib, jagada mitte
 
„Võimalik, et üldkoosoleku kutsed saadetakse oma ringile ja leitakse mitmetuhandelisest liikmeskonnast endale piisavalt volitajaid, et mahahääletamise vastu immuunsus tekitada,” arutleb Tundmatu Poplaulukirjutaja, liige umbes viisteist aastat. 
Tundmatut Poplaulukirjutajat häirib, et info ei jõua enam temani. Erinevalt rahast. Ta arutleb, et millegipärast oleks EAÜ juhtkonnal justkui huvi hoida liikmeid teadmatuses ja vältida arutelusid, sest vähem inimesi, kes oskavad küsida-arvata, tähendab vabamaid käsi otsustamisel.
Targo ja Rattus ütlevad, et kontor on avatud, astugu autorid murega läbi – kuulame ära, anname nõu ja abi. Nad soovitavad liikmetel ise huvituda, ühingu kodulehel käia – seal on kõik kirjas. „Mul on iiri setter, ma käin küll setteriühingu kodukal uudiseid lugemas,” annab Rattus eeskuju.
Samal ajal on EAÜ kodulehe uudistesektsioonis küll 2011. aasta üldkoosoleku kokkuvõtte, ent mitte eelteadet toimumise kohta.
„Üksikult on autoritega lihtsam tegeleda. Kuulad, selgitad, ja kui on mõni autoritasu kahe silma vahele jäänud, vabandad ja kannad üle. Üksikult inimesed mõtlevad ikka, et mis nüüd mina lähen ja nõuan siin oma tühiasjaga. Pealegi kui tema vastu ollakse viisakas,” on Tundmatu Poplaulukirjutaja skeptiline.
Asso Prii nendib, et mittetulundusühingute – sealhulgas erakondade – ülevõtmine on tavaline, kuigi taunitav praktika. „Hetkel vist siiski pole piisavalt ainest, et seda väita,” hindab ta EAÜ-d teadaoleva põhjal ja lisab, et kui üldkoosoleku kokkukutsumise korda rikutakse, on võimalik selle otsuseid alati vaidlustada.
 
Võrdsed ja võrdsemad autorid
 
Eesti muusikafoorumites öeldakse, et EAÜ maksab raha ainult registreeritud teoste eest. Arvestus hakkab teose registreerimisel ja tagantjärele teose eest EAÜ-st raha ei saa. See on talupojatarkus, info algallikas on tuvastamatu.
Elektronmuusika looja Taavi Tulev, artistinimega Wochtczee, seevastu ütleb: „Minuga on võetud ühendust, kui miski raha on laekunud, aga lugu registreerimata jäänud. Hiljem olen isegi näinud, et nad on mingi loo mulle ise ära registreerinud.” Taavi Tulevi isa helilooja Toivo Tulev on EAÜ revisjonikomisjoni liige. On ehk tegemist paljuräägitud omade eelistamisega? Wochtczhee ei usu: „Mul juhtus, et laekunud oli, aga üle ei kantud miskit, siis kõllasin ja tehti korda. Mitu korda oli nii. Ma arvan, et samale inimesele jäi lihtsalt nimi meelde numbreid vaadates.”
Kirjavahetusest jurist Hussariga selgub lõpuks, et EAÜ maksab ka tagantjärele autoritasusid välja ja on teinekord ka autorile meelde tuletanud, et raha ootab, kuid teos on registreerimata. Hussar: „EAÜ liikmelepingus on selgelt kirjutatud, et registreerimata teoste eest laekunud autoritasu makstakse välja pärast liikme poolt teose registreerimist EAÜ-s.”
Aga miks ütleb talupojatarkus midagi muud? Hussari sõnul levitab eksiarvamusi EAÜ kohta meedia: „Kui te oleksite kirjutamisel vaba – kuid kahjuks on artikli sisu teilt ette tellitud –, siis saaksite ju sellised eksiarvamused oma artiklis kummutada.”
 
Monopol on, kontrolli selle üle pole
 
Seadus sätestab, et autoritasusid kogub kollektiivne esindusorganisatsioon, vormilt mittetulundusühing. Ja kohustab kõiki autoriõigustega kaitstu kasutajaid nendega lepingu sõlmima. Ja kuigi seadus seda lubab, pole EAÜ-le tekkinud alternatiivi.
Loomemajanduse seisukohast annab seadus EAÜ-le praegu monopoli. Autoritasude suuruse määramise õiguse annab seadus samuti EAÜ-le, kohustades teda vajaduse korral teiste osapooltega läbirääkimisi pidama. Kohustust kokkuleppele jõuda aga pole. Pakkumine ei sobi? Vaheta valdkonda.
Autoriõiguse seadus oli kuni möödunud aastani kultuuriministeeriumi hallata, siis anti see justiitsministeeriumile üle. Majandusküsimused puudutavad majandusministeeriumi. Monopolid konkurentsiametit. Kõik kolm ministeeriumi annavad mõista, et autoriõigus kuulub eraõiguse valdkonda, autoritasude küsimine pole avalik ülesanne ja riik sellesse ei puutu.
Maarja Uulits konkurentsiametist meenutab, et ööklubide liidu palvel uuriti 2009. aastal siiski põhjalikumalt EAÜ tegevust. „Kokkuvõtvalt – amet leidis, et EAÜ võib tõepoolest omada turgu valitsevat seisundit,” selgitab Uulits. „Kui eksisteerib avalik huvi EAÜ tasude riikliku kontrolli vastu, siis on seda võimalik teha neid tasusid riiklikult reguleerides, kuid seda ei ole võimalik teha konkurentsiseaduse rikkumisi tuvastades.” 
 
Head algatused ei paista välja…
 
Noor Rokkmuusik väidab, et EAÜ paneb osa raha lihtsalt kõrvale. EAÜ mulluse üldkoosoleku protokollist aga loeme: „Nagu juba aastaid kombeks, maksti EAÜ üle 65-aastastele liikmetele ühekordset toetust. Veel toetati rahaliselt Eesti Jazziliitu, Eesti Muusikanõukogu, Eesti Klaveriõpetajate Ühingut, Eesti Heliloojate Liitu, Eesti Muusika Eksporti, Jazzkaare Sõprade Ühingut, Noort Muusikut ja teisi isikuid erinevate projektide ja ürituste läbiviimisel.” Lisaks preemia Eesti Laulu võiduloo autorile ja rahaline toetus teatrimuusika preemiale parima muusikalise kujunduse eest sõnalavastusteatris. Kokku anti 20 projektile toetusi 4,6 miljonit krooni.
„Loetletud tegijatega on koostöö kestnud juba aastaid,” selgitab Rattus ja täpsustab, et toetusi küsitakse pidevalt, kuid kõigile ei jagu. „Äraütlemised on tingitud kas sellest, et pole nii palju raha, kui taotletakse, või siis sellest, et taotlus ei ole seotud Eesti autoritega. Põhimõtteliselt on otsustajaks EAÜ juhatus, kes kaalub iga taotluse väärtust eesti muusika seisukohast võetuna.”
Noor Rokkmuusik ei tea sellest midagi: „Nad jagavad ainult omavahel! Miks ei võiks olla avalikke toetusi ja konkursse? Näiteks debüütplaadi välja andmiseks?” Teda häirib, et nooremate autorite jaoks on EAÜ kui kuri võõrasisa. Tema kahtlusele omavahel jagamisest annab tuge näiteks tõik, et EAÜ juhatuse liige Olav Ehala on ka heliloojate liidu esimees. 
 
… pole sul tarvis teada, mida ma teen!
 
Autorikaitsesüsteemis on mõiste black box money. See on raha, mille kindlat omanikku ehk autorit, kes selle endale saama peaks, pole võimalik tuvastada. Näiteks maksab YouTube suurtele muusikakirjastajatele hulga raha, et nende videoid võib seal näidata. Aga keegi ei tea täpselt, kui palju peaks sellest summast saama näiteks Red Hot Chilli Peppers või Muse. Nii jagataksegi seda proportsionaalselt – kellel on rohkem lugusid plaadifirmades arvel, saab rohkem. Ning muidugi ei unusta plaadifirmad ka ennast.
Eelmistes EAÜ-teemalistes lugudes (EPL 10.01 ja 23.01) kirjeldatud konfliktid taanduvadki suuresti sellele küsimusele, kui palju EAÜ kogutavast rahast on black box money. Alternatiivkultuuri ringkondade jaoks on näiteks kontsertide autoritasud black box money, sest summad on nii väikesed, et jäävad alla väljamakse piiri. Samuti liigitub selleks nn tühja kasseti maks. (Seejuures väärib tähelepanu, et läbirääkimised digimuusikapoodide litsentsitasu tõstmiseks (vt EPL 23.01) algasid siis, kui „tühja kasseti maksu” alla käivate kaupade ringi laiendamine läbi kukkus!) Ühing saab oma protsendi, kuid kelle vahel ja mille järgi seda jagatakse?
Digimuusikapoe Muusika24 juht Indrek Loo ütleb, et pakkus kord Exceli-aruannete asemele ühist infosüsteemi lugude ja autoritasude arvestamiseks, kuid EAÜ keeldus. Muusikaajakirjanik Siim Nestor meenutab, et mullusel Tallinn Music Weekil Rattus suisa solvus, kui talle pakuti mõtet süsteemist, mis loo kõlamisel kohe kopika autorile kannab. 
Tundmatu Poplaulukirjutaja teab üksikjuhtumeid, kus autorid on saanud tasu alles pärast EAÜ-le meeldetuletuse saatmist. Aga ta ei tea, kas üksikjuhtumitest moodustub muster. (Oma raha tagaajamist meenutas eespool ka Taavi Tulev.) 
Kas siin on peidus nüanss, mida keegi peale asjasse pühendatute teada ei tohi? On see EAÜ haldussuutlikus? Kui küsida, vastavad Targo ja Rattus, et kõik on seaduslik ja kontrollitud. Kas siin kusagil ongi põhjus, miks EAÜ juhtkond reageerib igasuguse huvi peale valulikult?
 
Ametialane ülbus alandab partnereid
 
Muusik Ja Kontserdikorraldaja hindab EAÜ suhtumist koostööpartneritesse kogemuste kaudu: „Ükskord lendasid nad mulle peale nagu rahvavaenlasele. Kuulasin ära ja ütlesin, et palun mõelge, kuidas te oma tööandjaga räägite! Siis toon muutus.” Selgus, et leping oli lihtsalt lõppenud ja vaja seda pikendada.
Elukutseline pressiesindaja Reno Hekkonens mainib juhtumeid, kus EAÜ on ähvardanud üritusi politsei abil ära jätta, kui korraldajad kohemaid autoritasusid üle ei kanna. Teine Kontserdikorraldaja märgib, et EAÜ sunnib teda tegema EAÜ tööd – peilima välja, kes välisartistidest on kodumaal esindusorganisatsiooni liige ja peab autoritasu saama. 
Kokkuvõtvalt öeldes näeb EAÜ end partnerite ja liikmetega suheldes mäena, mille juurde peab iga Muhamed ise, müts näpus, tulema.
 
Skandaali pole, elu ongi selline. Aga mida teha saaks?
 
Mart Niineste
reporter, EAÜ liige
 
„Ma olen põhimõtteliselt autorikaitse poolt, aga…” ütlesid kõik selle loo allikad, läbilõige EAÜ-ga kokkupuutujatest. Osa agasid on nüüd läbi kirjutatud. Ning midagi skandaalset siin tõepoolest pole. Nii lähebki, kui sama seltskond jääb kauaks võimule olukorras, kus seadus annab neile alati õiguse.
Ma ei usu, et Kalev Rattus ja teised autorikaitsjad oleksid patoloogiliselt pahad inimesed, pigem on neist saanud omaloodud süsteemi pantvangid tugeva Stockholmi sündroomiga. 
Alternatiivse esindusühingu tekkesse või paleepöördesse järgmisel üldkoosolekul ma ka ei usu. EAÜ töötab autorite enamuse jaoks piisavalt rahuldavalt. Samuti pole vähemalt avalikus ruumis näha inimesi, kes oskaksid ja tahaksid EAÜ eesotsas seista. 
Kuid mõned pisikesed tegematajätmised, mis siit loost loodetavasti üheselt mõistetavalt välja tulevad, võiks praegune juhatus ikkagi ära teha. Autoriõiguste seaduse rakendamine ei käi hermeetilises vaakumis, vaid ühiskonnas. Ning EAÜ asutasid ikkagi selle liikmed oma huvide ja õiguste esindamiseks, mitte asjana iseeneses. Aga just asjana iseeneses EAÜ praegu meie ühiskonnas toimibki. Sellest ka üldine pahameel.
Alustada võiks kahesuunaliste ja toimivate sisekommunikatsioonikanalite loomisest. Seejärel tasuks üheselt selgeks rääkida mängureeglid. Ning kindlasti harida pealetulevaid liikmeid-autoreid, kes on kopeeri-ja-jaga-tingimustes sirgunud, sest neid tuleb aina peale.
Samuti ei teeks paha, kui üks kahest „pahast politseinikust” – Targo või Rattus – välja vahetada. Paljuski on vaen EAÜ vastu tingitud nende isikutest. Vaja on kaasata pärast 1980. aastat sündinuid ja ka neile võimalusi anda. 
EAÜ rahastatav „vanade sõprade klubi” võiks asenduda autorkonna eri segmentidele mõeldud avalike toetustaotluste süsteemiga. Autorite hüvanguks korjatud raha võiks autoreid teenida ka päriselt, mitte vormiliselt. Praegu näitab EAÜ end koguja, mitte jagajana. 
Ja EAÜ peaks tegema seda kõike ise ja enne, kui eri huvigruppide suuremal survel seda või veel hullemat neile väljastpoolt tehakse. Reformi eesmärk on tuua EAÜ välja ühiskondliku paaria seisusest, panna organisatsioon oma liikmeid väärtustama. Ajaloost teame, et lootusetult hilinenud reform võrdub revolutsiooniga. Lihtne. Palun ärge nüüd sõnumitoojat tulistama hakake, tulistage peeglisse, kui üldse.
 
Allikas: EPL Online