Äripäeva hinnangul on justiitsminister Kristen Michali plaanil luua Eestis lobitegijate register jumet siis, kui see ka tegelikult lobitöö avalikuks muudab, mitte ei jää formaalseks, sellal kui tegelikult saavutatakse kokkulepped ikka saunalaval.
Avalikud peavad olema ka lobitööle kulutatud summad – neid teavad tänases Eestis praegu vaid valdkonnaga seotud inimesed. Avalikkusele on see siiamaani tundmatu maa.
Äripäev ei jaga tööandjate keskliidu juhi Tarmo Kriisi pessimismi, kelle meelest on lobijate registri loomine tühi töö. Oma huvide esindamine pole keelatud, ja oleks naiivne arvata, et kellegi huvid jääksid esindamata, kui see ka nii oleks. Kuid oma huvide esindamine peab olema avalik. Me ei pea lähtuma eeldusest, et registri olemasolul jääks tegelike kokkulepete saavutamine avalikkuse eest ikkagi varjule, otse vastupidi: nii avaliku võimu esindajad kui ka ettevõtjad peavad enesele teadvustama, et oma huvide kaitsmine on loomulik, kuid see ei tohi käia salaja.
Ka ei arva me, et registrisse kuulumine peaks tingimata andma konkurentsieelise, nagu leiab AS Corpore juhataja Meelis Kubits. Pigem tähendab registrisse kuulumine teadvustatud vastutust, mis kuulub igasuguse seadusliku tegevuse juurde: registrisse kuulumine iseenesest ei muuda ühtki lobisti süljekausiks, vastupidi: avalikkuse tähelepanu saab olla ainult positiivne, kui asju aetakse hea tava kohaselt ja läbipaistval viisil.
Alles märtsis kirjutas Äripäev, kuidas kaks pakendite taaskasutusorganisatsiooni üritasid vaikselt seadusesse sisse suruda endale soodsat muudatust. Nende tegevust soosis keskkonnaministeeriumi otsus salastada seadusemuudatuse ettepanek. Plaan nurjus, kui konkurent asjast pooljuhuslikult teada sai ja sekkus.
Ameerika mudel ei pruugi Eestile kultuuriruumi erinevuse tõttu ehk kõige paremini sobida, Euroopa oma aga küll. Euroopas ei ole registriga liitumine kohustuslik, kuid vajalike euroametnikega kohtumisel loob see eeliseid. Iga registreerunud peab esitama põhjalikud andmed oma organisatsiooni kohta ning ühinema käitusmiskoodeksiga. Meie võiksime siit sammukese edasi astuda ja nõuda ka lobitööle kulutatud summade avalikustamist.
Lobitööle kulutatud summade kirjapanemine ei pruugi olla kerge ülesanne, kuid see on vajalik, et vabastada valdkond seni sellega kaasas käinud negatiivsevõitu mainest. Nimelt registri loomisega kaasas käiv summade avalikustamine aitab tõmmata selge piiri seni hämaraks peetud lobitöö ja mõjuvõimuga kauplemise vahele, mistõttu peaksid sellest huvitatud olema ka lobitöö tegijad ise. Kui poliitiku igast kohtumisest lobistiga jääb maha jälg ning lobitööle kulutatud ressursside ülevaade on avalik, ei pea lobijad avalikkuse tähelepanu kartma ning ka poliitikud on paremini kaitstud enese mõjutada laskmise võimalike süüdistuste eest.
Kui palju on Eesti Energia kulutanud lobitööle USAs, on meil tänaseks teada. Eesti Energia maksis USA põlevkiviprojektiga seotud lobitöö eest eelmise aasta viimases kvartalis 22 600 eurot.Tahame teada ka seda, mismoodi mõjutab Eesti lobistide töö Eesti poliitikute otsuseid, ning hinda, mida on mõne seadusemuudatuse eest makstud. Ainult nii saame otsustada, kas asju on aetud parimal viisil.
Allikas: ÄP Online