Mitmed Vene uusrikkad põletavad läänes oma elu ja raha tänu Eesti elamisloale. Veel üllatavam on, et need load aitasid hankida tuntud eesti poliitikud, keda meie tunneme äraostmatutena: riigikogu liige Indrek Raudne ja Tallinna volikogu liige Nikolai Stelmach.
Et seda skeemi ja seoseid mõista, kulus "Pealtnägija" toimetusel nädalaid pingsat tööd. Äriregistris ja teistes avalikes andmebaasides vaadati ükshaaval läbi saja firma ja mitmesaja eraisiku andmed. Suheldi kümnete allikatega Eestis ja välismaal. Pilt, mis välja joonistus, on üllatav.
Loo peategelased Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach on sõbrad poliitikas ja endised pinginaabrid Tallinna volikogust. Tänase IRLi halliks kardinaliks peetav 35aastane Raudne tegi hüppe Eesti poliitika tippu 2003. aastal. Koos sõpradega lõi ta erakonna Res Publica, mis juhtis riiki kaks järgnevat aastat.
Just toona sai Raudne külge "äraostmatu" tiitli, kui lubas nn Res Publica poistebändis koos Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaheri ja Taavi Veskimägiga halastamatult võidelda korruptsiooni vastu. Partei ebaedu järel jäi Raudne 2007. aastal saadikukohast ilma. Ehkki ta rääkis toona, et on 95 protsendi ulatuses ärimees, sai Raudne 2009. aastal linnavolikokku ja tänavu kevadel tagasi parlamenti.
Loksalt pärit ja 1998. aastal eksamiga Eesti kodanikuks saanud Stelmach on tuntud kui aktiivne Tallinna volikogu liige, kes on aastaid kritiseerinud Keskerakonda ja linnapea Edgar Savisaart. Ehkki 2001. aastal Res Publica asutajatega liitunud Stelmach pole seni parlamenti pääsenud, on 30-aastase mehe poliitaktsiad kõrged.
Näiteks oli ta endise peaministri Juhan Partsi nõunik ja just praeguse majandusministri Partsi soovitusel nimetati Stelmach tänavu suvel ka Eesti Raudtee nõukogu liikmeks.
Vanalinna majja on registreeritud Vene miljonäride firmad
Peale selle, et nad on tuntud poliitikud ning Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed, ühendab neid ka Tallinna vanalinnas Kooli 1/3 asuv maja. Linnamüüri ja Gustav Adolfi gümnaasiumi kõrval paiknev hoone on väljast silmatorkamatu, kuid äriregistri andmetel äärmiselt tähelepanuväärne. Seal asub korter, mis kuulub võrdselt Stelmachile, Raudsele ja veel ühele erakonnakaaslasele, riigikogu liikmele Siim Kabritsale.
Korterisse on omakorda firma registreerinud suur hulk Venemaa ja teiste eksliiduvabariikide miljonäre. "Ma arvan, neid on kindlasti noh.... sadakond võib olla neid täiesti vabalt," tunnistab Raudne.
Raudse ja Stelmachi sõnul võib nende tegevust nimetada investeerimisbürooks. Peamiselt käib see Stelmachile kuuluva firma Advisory Partners kaudu, mis jagab tihti kliente Raudse firmaga Integer Invest, mille põhivaldkond on ärikinnisvara. Et Stelmach viibib hetkel reisil Brasiilias, tutvustab ta teenuste nimekirja telefonitsi.
"Pakume kapitali juhtimist, pakume family office’it, ärikinnisvara haldust ja õigusalast nõustamist, auditeerimist, due diligence’i, second opinion'i, third opinion'i, controlling'ut," loetleb Stelmach.
Terminid on võõrapärased ja täpselt aru saada on lihtsurelikul raske, kuid pika rea lõpus on teenus, mida Stelmach nimetab company house’iks.
"Company house tähendabki seda, et meie investeerimisbüroo kliendid on saanud võimaluse kergema ja n-ö suurema raamatupidamisteenuse tarvis registreerida juriidilist aadressi emaettevõtetel oma holding ja haldusettevõtete aadressi meie company house’i," sõnab ta.
Kooli 1/3 on seega tegelikult ärimaja. Läinud nädala seisuga oli sinna registreeritud 78 firmat. Stelmachi ja Raudse jutust koorub välja, et poliitiku töö kõrvalt osalevad nad juba aastaid eksklusiivses nišiäris, mida teeb Eestis kitsas ja diskreetsust armastav seltskond. See on rikaste ja ülirikaste inimeste vara haldamine. Kliendid on enamasti mitteresidendid ehk piiri tagant.
Need ettevõtted toovad otseinvesteeringuid Eestisse kümnetes miljonites kui mitte sadades miljonites eurodes ja see tegevus on toimunud umbes nii kaua, kui Eesti vabariik on iseseisvana eksisteerinud.
Ärimees: teatud summa eest hangitakse elamisluba
Stelmachi ja Raudse koostööpartnerid on pankade privaatpanganduse osakonnad ja sama ala firmad. Üks neist on Zenith Capital Management, mida nimetatakse family office’iks ehk tavapärase vara haldamise ja investeerimise kõrval tegelevad nad ka jõukate inimeste pereliikmete vajadustega.
Näiteks võib Zenith muretseda teile jahi või lennuki või aidata muude elustiiliteenustega. Miinimumpiir, et siin kliendiks saada, on miljon dollarit. Firma esindaja kinnitab "Pealtnägijale", et Zenith suunab oma kliendid Stelmachi juurde, kui on vaja teenuseid, mida nemad ei saa või soovi ise osutada.
Kõik asjaosalised rõhutavad, et tegu on majanduse jaoks üliolulise valdkonnaga, kus tuuakse, tõsi küll, ilma suurema kärata, maale suuri investeeringuid. Stelmachi sõnul on nad toonud Eestisse otseinvesteeringutena kapitali vanas rahas umbes 600 miljonit krooni.
Seega on Kooli tänaval asuva maja kaudu tulnud Eestisse rohkem investeeringuid kui mõne riikliku agentuuri töö tulemusel. Aga mis on ikkagi see teenus, mida Stelmach müüb, mida näiteks suured pangad ise ei taha teha? Leidub inimesi, kes ütlevad otse, et need on elamisload.
"Stelmach töötab tavaliselt läbi vahendajate või leiab mingil moel läbi oma tuttavate SNG kodanikest soovijaid, kes tahavad saada elamisluba ja ID-kaarti Eestis ja nii edasi ja edasi ja edasi. Selle eest pakutakse, ütleme nii... teatud summa eest.... väga kiiresti sellise teenuse vormistamist nii, et need inimesed viiakse Eesti firmade juhatusse ja tõstetakse aktsiakapitali ja nii edasi. Üldiselt skeem on selline," kirjeldas ärimees Ruslani varjunime taha peituv isik.
Ruslan on ise Eestis suurte panustega äri ajanud mees, kes viis mitmed oma partnerid Stelmachiga kokku just nimelt elamisloa saamiseks.
"Näiteks mulle ta pakkus, et kui ma leian kliente, kes on valmis maksma Eesti elamisloa ja ID-kaardi saamise ja vormistamise eest teatud summa, saan teatud protsendi," lausus ta ja lisas, et selline vormistamisteenus läheb tavaliselt maksma umbes 3500-4000 eurot.
"Nad vormistavad fiktsiooni, kasutades ära seaduseauke, juriste ja teatud vandeadvokaate. Ma kahtlen tõsiselt, et inimesed, kes kasutavad Stelmachi ja Raudse pakutavat teenust, on tõsised ärimehed, kes tahavad Eestisse tuua reaalset ja avatud majandustegevust," sõnas Ruslan.
Uut klienti kontrollitakse põhjalikult
Indrek Raudse sõnul ei ole aga õige väita, et kui mõni Vene ärimees läheb Stelmachi juurde ja maksab talle 3500-4000 eurot, siis saabki ta Eesti elamisloa. "Absoluutselt ei ole!" kinnitab ta.
Ruslani sõnul makstakse Stelmachile raha reeglina sularahas: 50 protsenti ettemaksuks ja 50 protsenti pärast elamisloa ja Eesti ID-kaardi juriidilist vormistamist.
Küsimusele, mida ta ütleb inimestele, kes kahtlustavad, et need firmad on loodud ainult elamislubade saamiseks, vastab Stelmach, et küsimus on täiesti loogiline.
"Eestis tehakse tihtipeale viga. Näiteks kui minu eesnimi on Nikolai, siis arvataksegi, et ma elan kusagil Koplis või Lasnamäel ja mõistangi ainult kolm sõna vene keeles. See on täiesti loogiline teie küsimus, aga vaadake, inimese nimi ei väljenda tema rahvust," räägib ta.
Äriregistri andmetel on Stelmachi kliendid siiski enamasti oma eelmiseks elukohaks märkinud Venemaa. Kusjuures peale Moskva ja Peterburi on tuldud isegi nii kaugelt kui Vladivostokist. Mitmeid investoreid on ka Valgevenest ja Ukrainast.
"Stelmach suhtub uutesse klientidesse väga ettevaatlikult, mistõttu on temaga võimalik kontakti saada ainult siis, kui sul on mingi soovitus ehk siis läbi inimese, kes teda hästi tunneb ja keda Stelmach usaldab. Kui ma tegin ühele inimesele Stelmachi teenuste osas reklaami ja andsin talle Stelmachi numbri, siis ta helistas Stelmachile, Stelmach kohe helistas mulle tagasi ja hakkas küsima, mis inimene see selline on, ta tutvustas end sellise ja sellise nimega, kas teda võib usaldada, kes ta on, ta tutvustas end sinu kaudu. Ehk selles plaanis on Stelmach väga ettevaatlik," kirjeldas Ruslan.
Enne kui edasi minna, tuleb teha kõrvalepõige välismaalastele elamislubade väljastamise reeglitesse. Aluseid Eestis elamisloa taotlemiseks on mitu, kuid meie loo seisukohalt on olulised kaks liiki – elamisluba töötamiseks ettevõtte juhtorgani liikmena ja elamisluba ettevõtluseks.
Juhtorgani liikme puhul on sisuliselt ainus tingimus, et firma oleks ametlikult registreeritud – ei pea tõestama tausta, näitama käivet, juhatuse liige ei pea isegi ise kohale ilmuma. Just seda varianti on viimasel ajal eriti agaralt kuritarvitatud.
Vaher: elamisloa tahtjate puhul tuleb eraldada terad sõkaldest
Siseminister Ken-Marti Vaher märkis, et nõuded praeguses seaduses on väga madalad, peaaegu olematud, ja selletõttu tekib ka kuritarvitamine.
Teine ja kallim variant on elamisluba ettevõtluseks. Selle põhitingimus on miljoni krooni ehk 65 000 euro suurune otseinvesteering Eestis registreeritud firmasse. Hämmastava korrapärasusega on Stelmachi-Raudse firmavabrikus registreeritud ettevõtete osakapital täpselt 65 000 iga investori kohta.
"Ehk siis mis on selle asja tuum, millega riik tegeleb 2011. aastal, kui see probleem on teatud kuritarvituste osas tekkinud, eraldada terad sõkaldest. Terad on need inimesed, kes võiksid Eesti ühiskonnale tuua kasu, olgu nad oskustööjõud, keda kaasatakse päris mitmete Eesti ettevõtete poolt, investorid või mõned muud isikud. Ja sõklad on teatud hulk vahendajate kaudu tekitatud võimalusi inimestele, kes tegelikult tahavad saada elamisluba Eestis ainult selle tõttu, et näiteks käia Soomes šoppamas," sõnas Vaher veel teadmata, et jutt käib tema erakonnakaaslaste tegevusest.
Kui esimestes vestlustes rõhutavad Stelmach ja Raudne, et nende kliendid on nii rikkad, et neile tuuakse kandikul ükskõik millise riigi viisa või elamisluba ja Eesti residendi paberid pole nende jaoks olulised, siis ajapikku jutt muutub.
Lõpuks möönab Stelmach, et kolm neljandikku nende kundedest on siiski saanud Eesti elamisloa ja ID-kaardi. Kokku on neid Stelmachi sõnul 120–130 inimest. Aga nende motiiv polevat siiski mitte miski muu, kui soov kasutada kõiki Eestis pakutavaid e-teenuseid.
"Osa asju, mida Eestis praktiliselt on võimatu või väga raske teha ilma ID-kaardita. Sa ei saa anda digiallkirja, sa ei saa esitada ametiasutusele avaldusi, äriregistris teha muudatusi, vähemasti sa ei saa seda teha nii hõlpsalt, nii kiiresti," räägib Raudne.
Küsimusele, kas osa teenusest, mida nad vahendavad, on elamisloa saamine Eestis, vastab ta, et loomulikult. "See ongi ju business permit ehk ettevõtluse alusel elamisloa vormistamine. Loomulikult, need on investeeringufirmad ja selle jaoks, et Eestis edukalt tegutseda on neil vaja midagi kangemat, kui see on viisa".
Minister peab erakonnakaaslaste tegevust seaduslikuks
Torkab siiski silma, et tegu on pea eranditult perefirmadega, kus osanikeks on isa, ema ja lapsed. Mõnikord isegi vanaema või vanaisa. Kas kõik nad tahavad Eesti e-teenuseid kasutada?
"Jaa, loomulikult, sest kui sa teed ettevõtluse alusel elamisloa, sul on võimalik kaasata ka pereliikmed, see kõik kuulubki selle ettevõtluse alusel elamisloa juurde, mis on ju kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides," sõnab Raudne.
Ken-Marti Vaher ütleb, et kuuleb firma Advisory Partners nime "Pealtnägija" käest esimest korda.
"Mina teadsin, et Nikolai Stelmach tegeleb esindusega, mis puudutab eelkõige investoreid ja nende toomist kolmandatest riikidest Eestisse ja pean tunnistama, et ei ole detailides kaugeltki mitte kursis sellega, millega tegeleb konkreetselt äritegevuses Nikolai Stelmach," märgib siseminister.
Ta lisab, et kui tegemist on Eestisse reaalseid investeeringuid toovate inimeste siia vahendamise ja nende esindamisega, siis on see arvatavasti olnud seadusandja tahe.
Ärimees Ruslan märgib, et Eesti firmadesse kapitali tõstmiseks toodud rahad viiakse tema teada enamikul juhtudest välja ja ei jää Eesti majandusse.
"Ehk teostatakse fiktiivne raha läbivool läbi Eesti firmade, mis viiakse hiljem välja Šveitsi või kuhu iganes. Ehk siis formaalselt jääb firma miljoni peale tõstetud aktsiakapitaliga, kuid Eesti majandusele see ei peegeldu kuidagi. See kõik on fiktsioon," nendib Ruslan.
Stelmach ütleb, et sooritatud investeerimisobjektide detaile ei saa konfidentsiaalsuse tõttu ei nemad ega ükski krediidiasutus Eestis avaldada, nii mõndagi pakub aga tema sõnul äriregister.
Investorina tuli Eestisse ka Moskva arvatav maffiaboss
Raudsel ja Stelmachil on õigus, kui nad väidavad, et nende kliendid on teinud reaalseid investeeringuid. Näiteks ostis Stelmach värskete Eesti elamisloa omanike nimel tänavu ära Kalana sadama Hiiumaal. Probleem on aga, et umbes pool Stelmachi abil loodud firmadest sündisid viimase 18 kuu sees, mis tähendab, et nende tegevust on vara hinnata.
Kõik osapooled toonitavad, et selles äris tuntakse klienti personaalselt ja tausta kontrollitakse ülipõhjalikult, mis välistab soovimatud isikud või suisa kaabakad.
Raudse sõnul uurib Advisory Partners ulualust paluvate inimeste tausta. "Näiteks kui Advisory Partners pöördub minu poole, siis ma kindlasti küsin, mis ettevõtlusega ta on tegelenud ja nõnda edasi, me kohtume," kirjeldab Raudne ja kinnitab, et pimesi ei võeta kedagi vastu.
Võib olla, et selles seltskonnas on ausad ja siiraste kavatsustega Eestisse tulnud investorid. Aga on vähemasti üks nimi, mis torkab punase laternana silma. Tänavu juulis asutati OÜ Timeless Capital, mille osanik on Sergei Lalakin koos naise ja lastega.
Balti Vene-uuringute Keskuse juht Vladimir Juškin kirjeldab Lalakinit kui suurepärast ärimeest ja väga rikast inimest, kes võiks oma sissetulekute tasemelt elada Rubljovski maanteel, kus elavad kõik Vene miljardärid, kuid elab Podolskis, kuna on Podolski patrioot. "Ta on Podolski aukodanik ja kuulus on ta oma väga suure heategevuse poolest Podolskis," sõnab Juškin.
Kuid on ka teine pool. Nägu, mida Lalakin eitab, ent mille kohta võib leida avalikult sadu lehekülgi materjali. Need kirjeldavad meest hüüdnimega Lutšok kui Venemaa üht mõjuvõimsamat mafioosot.
"Nende toimikute andmeil on Sergei Lalakin Podolski kuritegeliku grupeeringu liider. /.../ Kusjuures 1990. aastate keskel oli Podolski grupeering kõige võimsam Moskva regioonis, teatud hinnangutel kõige tugevam kogu Venemaal, sest sinna kuulus 2500 relva," kirjeldab Juškin.
Stelmach vastab küsimusele, kas Sergei Lalakini nimi tuleb talle tuttav ette, et ei kommenteeri ühtki asja ühegi kliendi kohta. "Kahjuks ma ei tohi seda teha".
Oma inglisekeelses raamatus "Vägivaldsed ettevõtjad" paneb Cambridge’i ülikooli doktor Vadim Volkov Lalakini ühte ritta Vene kuritegeliku maailma uutmoodi liidritega. Teda pole kunagi karistatud, ta sukeldus legaalsesse ärisse ja investeeris oma võimu kindlustamiseks Venemaa poliitikasse.
"Sellest, et ta oli uut tüüpi kuritegeliku maailma liider, räägib ilmekalt tema abilise, tema parema käe Boriss Unišenkovo saatus. See on kreeka-rooma maadluse meistersportalane. 1995. aastal Lalakin inkorporeeris ta alguses Moskva oblastikomiteesse saadikuks ja duumas võttis Unišenkov spordikomitee juhi koha. Seejärel 1999. aastal Lalakin inkorporeeris ta juba Venemaa valitsusse kehakultuuri-, spordi- ja turismiministri ametikohale, peaminister Stepašini juhtimise alla. Seejuures seda ametikohta hoidis ta ka Putini esimeses valitsuses," ütleb Vladimir Juškin.
Äriga kaasneb ka lobitöö
Selgub, et Stelmach ja Raudne mitte ainult ei too suurel hulgal Vene kapitali maale, vaid teevad ka selle äri nimel lobi. Üks näide puudutab seda sama elamislubade kvooti, mis on 0,1 protsenti elanikkonnast ehk umbes tuhat inimest aastas.
Kui varasematel aastatel jäi kvooti alati üle, siis tänavu oli see juba augustiks otsas. Oktoobris tõstis siseminister Ken-Marti Vaher tänavust piirnormi 336 võrra ja seda nii, et juhatuse liikmed tänavu rohkem elamislubasid juurde ei saa, aga kõik teised saavad, sh Stelmachi ja Raudse kliendid.
Vaheri kinnitusel ei olnud aga asi selles, nagu käinuksid Raudne ja Stelmach teda kvooti tõstma veenmas.
"Selle kvoodi tõstmise selgus oli sisuliselt teada kuskil mais või juunis. Seega sellel aastal oli valitsus sunnitud seaduses sätestatud raamides seda piirarvu suurendama 1336-ni, kui täpne olla, ja ma arvan, et eks järgmise aasta väljakutse on kindlasti välismaalaste seaduse uue redaktsiooni menetlus parlamendis, me loodame sellega saada nii kiiresti, kui võimalik, kaante vahele ja minna juba siis riigikogu ette," lausub Vaher.
Tähelepanuväärne on, et selle sama seadusemuudatuse ettepaneku taga on tegelikult Stelmach ja Raudne toetas seda. Nende soov on karmistada tunduvalt elamislubade väljastamise tingimusi, muuhulgas tõsta miinimuminvesteeringu summat 100 000 euroni.
"Ise Stelmach räägib, et ta on Tallinna volikogu liige, ehk põhimõtteliselt nad peidavad end partei nime taha. Ehk siis nad tutvustavad end kui võimu esindajad, kes on võimelised selles riigis organiseerima ükskõik milliseid asju ja osutama juriidilist toetust," ütleb ärimees Ruslan.
Indrek Raudne on tema teada Stelmachi vanempartner, kelle ülesanne on lobitöö nende ühise eesmärgi nimel.
Enda hinnangul ei istu Raudne riigikogu liikmena ja Vene kapitali huve edendades kahel toolil. "Ei, absoluutselt mitte! Parlamendiliikme töö ongi tegeleda reaalsete, eluliste probleemidega, mis aitavad Eesti majandusele kaasa. Kui see välismaalaste seadus saab selline, et kuritahtlik kasutamine lõpetatakse, need investorid ei saa kahjustada, neil on võimalik või läbi selle tuleb Eestisse vajalikud investeeringud, meie väliskaubandusbilanss on tänu sellele positiivne, me saame pensione maksta, kooliõpetajatele palka maksta, siis mis see teine asi saab olla ühel parlamendiliikme kohustus".
Raudne ja Stelmach edendavad enda hinnangul Eesti majandust
Selles loos on tegelikult ka kolmas osapool. Siim Kabrits, kellele kuulub kolmandik korterist, milles tegutseb firmavabrik. Aastaid marjade kokkostu, müügi ja ekspordiga tegelenud Kabrits astus suurde poliitikasse 2009. aastal, kui juristiharidusega mulk valiti Tallinna volikogusse. Seal istus ta koos Stelmachi ja Raudsega opositsioonis kuni selle kevadeni, mil ta tõusis 980 häälega Toompeale.
Kabrits ütleb, et ei tea Raudse ja Stelmachi äridest midagi ja on ainult korteri kaasomanik. Samas torkab silma, et nn idaraha skandaali ajal oli just Kabrits see, kes algatas Savisaare umbusaldamise ja süüdistas teda võimu haaramises Vene rahaga. Arvestades IRLi rahvuslikku tausta, mida arvavad Stelmachi ja Raudse ärist erakonnakaaslased?
"Enamik teab ju väga hästi, et ma tegelen ärikinnisvara vahendusega, et klientide hulgas on ka neid, kes on pärit kas Valgevenest või Ukrainast või Venemaa Föderatsioonist. Siiamaani pole nagu mingit küsimust tekkinud," kehitab Raudne õlgu.
Ka Stelmach ütleb, et investeeringute juurde toomine on väga isamaaline tegevus, sest toob riigieelarvele selgelt lisamaksutulu ja aitab ehitada tugevamat ja turvalisemat riiki.
"Ma usun, et see on palju rohkem isamaaline, kui lihtsalt see, et istume laua taga, oleme valitud poliitikud ja nüüd otsustame, kuidas me kulutame riigi raha nii, et meid tagasi valitaks. Vot see ei ole isamaaline tegevus," sõnab Stelmach.
Raudne lisab, et Eestisse tulevad investeeringud võimaldavad siin äri elavdada ja rahvuslikku kogutoodangut kasvatada. "Nii et mina vaatan seda nii, et kõik nende firmade tegevus ainult suurendab Eesti julgeolekut".
Kas nende tegevus on ikkagi suurinvestorite maaletoomine või tankisti-teenus? Ilmselt on see maitse ja maailmavaate küsimus. "Pealtnägija" pole hüsteeriliselt Venemaa ja sealt tuleva raha vastu, aga tähtis on, et kõik asjaosalised, seal hulgas ka Eesti poliitikud näitavad oma tegelikke värve.
Allikas: ERR.ee