Äripäev kirjutan tänases juhtkirjas, et Tallinna Sadama juhatuse valimine näitas taas, et riigiettevõtete juhtide valimiskord vajab sisulist muutust, et vähendada poliitilist ja huvigruppide võimuvõitlust ning ühtlasi tõsta ametikoha prestiiži, mis praeguses olukorras on mõjukusest madalam.
Reede pärastlõunal otsustas Tallinna Sadama nõukogu pikendada Ain Kaljuranna ja Allan Kiili volitusi ettevõtte juhatuse liikmetena. Veel samal päeval kirjeldas Äripäev, kuidas Tallinna Sadama juhatuse liikmete konkurss kütab nii valitsusliidus kui ka sadamat ümbritsevates huvigruppides kirgi.
Põhjusi, miks Tallinna Sadama juhi valimine on huvigruppide keerises, on mitmeid. Tegu on sisuliselt monopoolse ettevõttega, kelle otsustest, investeeringutest ja dividendidest sõltub paljude saatus. Tallinna Sadam on Eestit läbiva transiidi sõlmpunkt, miljoneid reisijaid võõrustav taristu ning tulus dividendiallikas riigieelarvesse.
Võiks arvata, et majandusminister Juhan Parts on Tallinna Sadama aktsionäride koosolek ning tema võibki sisuliselt ainuisikuliselt valida juhatuse esimehe. Kuid see ei ole sugugi lihtne, nagu näitas kas või reformierakondlasest nõukogu esimehe Neinar Seli reageering Partsi püüdele anda juhtnööre juhatuse valimiseks. Nii tegutsedes võib Parts hullemal juhul seada ohtu valitsuskoalitsiooni püsimise.
Praegune kord dikteerib juhi valikuks sisuliselt kaks võimalust. Juhiks saab kas ühe, tugevama huvigrupi esindaja, kes üldises plaanis võib isegi olla erapooletu, kuid kriitilises olukorras kaldub ratsionaalse valiku asemel eelistama enda esindatavat huvigruppi. Teine variant on, et sadama juhi osas leitakse kompromisslahend. Viimane tähendab aga kohatäitjat või hüpiknukku ning sadama tegelik juhtimine toimub kusagil mujal – kas ministeeriumi kabinettides või mõne teise äriühingu kontoris. Eelneva kahe stsenaariumi tõenäosust suurendab, ja teeb olukorra kokkuvõttes hullemaks, et kuna sadama juhi koht on sedavõrd politiseeritud, ei soovi paljud andekad ja võimekad juhid sellele isegi kandideerida või varjavad oma osalemist konkursil, kuna ei soovi, et nende nimi seostataks poliitmängudega. Ilmekaks näiteks taas korraldatud nn konkurss, kus väidetavalt 13 juhikandidaadist on kindlalt teada vaid ametis jätkava juhatuse nimed. Ka hääletus käis sisuliselt kas juhatuse jätkamise poolt või vastu.
Nii näibki praegune kord kippuvat soosima ainult halbu ja väga halbu valikuid. Tõmbetuulte vähendamiseks tuleks luua kindel valimissüsteem, mis maksimaalselt tagaks Tallinna Sadama juhatuse nii näilise kui ka sisulise erapooletuse. Äripäeva esimene ettepanek on jätkuvalt viia riigiettevõtted, sealhulgas Tallinna Sadam, börsile, jättes enamusosaluse riigile. See muudab firma läbipaistvamaks ning seeläbi tõhusamaks, kuid ühtlasi elavdab kohalikku börsi ning annab kohalikele investoritele võimaluse saada osa Tallinna Sadama edust.
Selle kõrval võiks aga miinimumprogramm olla juhatus ja tema valimine viimine võimalikult huvigruppide tõmbetuultest eemale. Näiteks üks võimalus on korraldada avalik ja avatud konkurss, sarnaselt hiljutise Eesti Panga presidendi valimistega, mille pärisosa on ka seisukohtade ja visiooni esitamine avalikkusele. Äripäeva meelest on ainult loomulik, et ettevõte täidab omanike huve. Küll aga vajab suuremat sõltumatust juhatus – muidu läheb jälle nii nagu Saaremaa süvasadamaga – palju kära ei millestki.
Allikas: ÄP Online