Kontrollikoja liikme leidmise ülesanne pole pandud rahandusministri õlgadele selleks, et parema puudumisel peaks end ise või asendaja kaudu sellele kohale välja pakkuma. Kui Keit Pentus-Rosimannus enda esitamise ettepaneku tegemisse kuidagi sekkus, on alust rääkida toimingupiirangu tahtliku rikkumise kahtlusest, kirjutab Steven Hristo Evestus ERRis.
Valitsuse otsus Euroopa Kontrollikoja kandidaadi esitamise kohta oli pikalt oodatud, küll aga tekitas küsimusi kandidaadi valimise protseduur.
Pole põhjust kahelda selles, et valitsuse heaks kiidetud kandidaat, rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus, omab põhjalikke valdkondlikke teadmisi ning keerulised ajad on osutunud tema võimete testiks. Võib ju see olla põhjuseks, miks valitsusjuht ja rahandusministri ülesannetes tegutsenud maaeluminister pöörasid kontrollikoja kandidaadi temaatikale läbivalt vaid formaalset tähelepanu.
Toetuskõnede ja õigustamise kõrval jäeti kandidaadi valimise ja esitamise protsessis kõrvale heitmata mitmed kahtlused, mis ei lase selle läbipaistvuses rahu leida.
Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on viidanud korruptsioonivastaste reeglite tahtlikule eiramisele. Heidame esmalt pilgu põhireeglitele ja nende rollile käesolevas kontekstis.
Korruptsioonivastase seaduse § 11 lg 1 kohaselt ei või ametiisik teha otsust iseenda suhtes. See on üks ametnikele kehtiv toimingupiirang, mille teadva rikkumise eest on ette nähtud karistusõiguslikud tagajärjed. Vabariigi Valitsuse seaduse § 202 lg 1 kohaselt esitab kontrollikoja liikme kandidaadi valitsus. Vabariigi Valitsuse reglemendi § 12 p 3 kohaselt teeb selleks ettepaneku rahandusminister, kuulates eelnevalt ära riigikontrolöri seisukoha.
Nii kontrollikoja liikme kandidaadi määramisel osalemise kui ka vastava ettepaneku tegemise puhul on tegemist otsusega korruptsioonivastase seaduse mõttes. Järelikult, kui samal ajal ametis olev rahandusminister teeks ettepaneku enda nimetamiseks ja/või osaleks valitsuse liikmena nimetamisotsuse tegemisel, rikuks ta korruptsioonivastase seaduse § 11 lg 1 sätestatud toimingupiirangut ehk paneks toime kuriteo, sest otsuse maht ehk kontrollikoja liikme kuue aasta palk ületaks 400 000 eurot.
Arvestades, et rahandusministri ülesandeid täitis kandidaadi esitamise hetkel formaalselt maaeluminister, võib jääda ekslik mulje ametisoleva rahandusministri olematust rollist.
Siinjuures on mõistlik heita pilk õiguskaitse ja kohtute senisele praktikale toimingupiirangute rikkumise sisustamisel. Riigikohtu senise tõlgenduse järgi on seadusandja välistanud ametiisiku osalemise otsuse vastuvõtmises või toimingu tegemises, sealhulgas selle sisulises suunamises (RK kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-98-15). Sellest on süüdistuste esitamisel siiani lähtunud ka prokuratuur.
Näiteks valla- ja linnavalitsuse ametnikke on pandud vastutama otsuste eest, mille on langetanud volikogu. Süüdi on mõistetud ametiisikuid, kes endaga seotud otsuse tegemisest ennast taandasid, kuid kes prokuratuuri hinnangul olid teisi volikogu või nõukogu liikmeid mõjutanud ehk otsustusprotsesse sisuliselt suunanud.
Kui ametnik on kuidagi teda ennast puudutava otsuse tegemise protsessis osalenud, siis on talle kogutud tõenditest lähtuvalt põhjendatud teha etteheide, sõltumata sellest, kes otsusele alla on kirjutanud. Seega, kui rahandusminister enda esitamise ettepaneku tegemisse või valitsuse poolt esitamise otsuse tegemisse kuidagi sekkus, on alust rääkida toimingupiirangu tahtliku rikkumise kahtlusest.
Kahtluste kummutamiseks on avalikkuse jaoks tõusetunud olulised küsimused. Kes rahandusministrit asendanud maaeluministri poolt allkirjastatud ettepaneku ette valmistas ja/või kelle korraldusel seda tehti? Kas rahandusminister hoidis kogu protsessist eemale või püüdis ta teisi valitsuse liikmeid kuidagi mõjutada? Kas ja milliseid ülesandeid rahandusminister kontrollikoja uue liikme leidmisega seoses viimase kaheksa kuu jooksul oma alluvatele andis? jne.
Neile küsimustele pole praeguseni leida üheseid vastuseid ja seetõttu evib see protseduur halvamaigulise JOKK-skeemitamise tunnusjooni. Ehk niikaua kui pealtnäha ei rikuta seadust, on tegevused õigustatud ja tagajärgedega tuleb leppida. Siinjuures tasub meeles pidada, et kahtlasena näiva probleemi kummutamine on eelkõige otsustuspädevusega ametiisikute kohustus, mida viimased visalt oma ülesandeks on tunnistanud.
Kontrollikoja kui EL-i finantsjärelevalvet teostava institutsiooni liikmetelt ei oodata vaid erialast professionaalsust, efektiivsust ja vastutavust, sama olulise tähtsusega nende igapäevases töös on erapooletuse ja läbipaistvuse nõuded.
Võimaliku kokkumängu hõng paneb lisaks uurima, miks kriitilise piirini veninud otsingud tuli lõpule viia ajaperioodil, kui rahandusministrit asendas ajutiselt teine minister, kes pidi oma sõnade kohaselt valitsusele sobiva kandidaadi esitamisega täitma vaid formaalset rolli.
Samuti puudub vastus selle kohta, kas sobivat kvalifikatsiooni omas ainsana vaid ametisolev rahandusminister, kelle laual lahenduse otsimine seisis ning kelle puhul on nüüdseks ilmnenud isiklik huvi mõjuvõimsale rahvusvahelisele positsioonile siirdumise vastu.
Võiks ehk rahule jääda meelevaldsetena tunduvate ettekujutustega, et tegemist oli kolleegidest valitsusliikmete pikalt planeeritud meeleheaga või siis valimiseelsete kokkulepete ja/või hirmudega seotud sunnitud poliitilise manöövriga.
Just säärastest oletustest ja kahtlustest antud juhul piisabki, sest nende tekkimine ja mahavaikimine ilmestaks tekkinud olukorda, kus seni kiivalt tagatubades hoitud ja kindlalt rööbastel püsinud tegevusplaan läbimõtlematult avalikkuse ette sööstis.
Praeguseks välja kujunenud pilti on keeruline ette kujutada rahandusministri panuse, osaluse ja teadmiseta kogu protsessist ja tema aimduseta endale positiivsest lõpptulemusest.
Siinkohal lisandub mängu viimase aja ärritav teemapüstitus avalike otsuste, sealhulgas värbamise, edutamise ja muude personaliotsuste kvaliteedist ja kogu avaliku sektori usaldusväärsusest keset sarnast rollide ümbermängimise keerist. Ka valitsejad ja otsustajad võivad oma eksimatuses või teadmatuses teha vigu, kuid selliste õigeaegne tunnistamine ja korrigeerimine aitab vahet teha teadlikult või juhuslikult tehtud vigadel.
Ministeeriumide ja valitsusasutuste juhtidel ei lasu kohustus ja vastutus ainult ausa, targa ja usaldusväärse kuvandi loomises riigivalitsemisest, vaid nad peavad oma tegevuste ja isikliku eeskujuga sellele igapäevaselt hoogu andma. Korruptsiooniennetuse üks olulisemaid põhimõtteid näeb ette, et avaliku ülesande täitja ei pea vaid olema aus, erapooletu ja seaduskuulekas, vaid peab oma tegevusi kujundama viisil, et see sellisena ka (kõrvalseisjale) näiks.
Konkreetsel juhul jääb palju puudu veendumusest, et ametisolev ja kandidaadi leidmise ülesandega tegelev rahandusminister poleks seda tegevust oma huvidest lähtuvalt suunanud või poleks tema väljaütlemiste tulemusena sellist soovi otsustajate poolt eeldatud. Kui meil oli formaalne otsustaja, siis kes kandis sisulise otsustaja rolli?
Kontrollikoja liikme leidmise ülesanne pole pandud rahandusministri õlgadele selleks, et parema puudumisel peaks end ise või oma asendaja kaudu sellele kohale välja pakkuma. Alati jääb ruumi erandlikeks olukordadeks, kuid kaaluka ja eetilistest nõudmistest juhinduva rahvusvahelise positsiooni jagamisel peaks kandidaatide leidmise üle toimuma suurem avalik arutelu. See teeniks väga mõistlikku eesmärki: kõrvaldatud oleksid otsese või varjatud eelistamise kahtlused.
Euroopa Kontrollikoda on järelevalveasutus ning omab auditiaruannete ja eksperdiarvamustega suurt mõju riiklikele toetusmehhanismidele ning riikide arengule tervikuna. Millise mulje jätab olukord, kus ilma sisulise aruteluta on kandidaadi leidjaks kohustatud ametiisik ise enda parimaks arvanud ja lubanud kolleegidel vastavasisulised tegevused ellu viia.
Poliitiline kokkulepe ei saa ega peagi kõigile osapooltele meeldima, aga selle tegijad peaksid neid oskama eristada ja tajuma nende sisu laiemat mõju. Seejuures mitte vaid oma poliitkarjäärist lähtuvalt, vaid avalikkuse huvi ja läbipaistvuse nõudeid silmas pidades.
Rahvusvaheliste institutsioonide pakutavad ametikohad on sobivad vähestele, sest nendega käivad kaasas keskmisest suuremad nõudmised, piirangud ja hüved. Kontrollikoja liikmete ametisse nimetamine ei tugine vaid parimate teadmiste, oskuste ja kogemustega kandidaadi eelistamisel, vaid sama oluliseks peetakse seda, et kogu protsess oleks avatud, läbipaistev ja kandideerima julgustav.
Kontrollikoja liikme puhul peab sellist värbamisprotsessi kujundama ja läbi viima rahandusministeerium. Seega pole ruumi järelduseks, et teatud põhimõtete valikuline eiramine on käesoleval juhul lubatud abinõu omadele sobivate poliitiliste kokkulepete vormistamiseks.
Sarnase eeskuju ja mustri süvenemisel tekitame juhtimiskultuuri edendajate puhul ohu kohtuda vaid selliste tippjuhtidega, kes seovad pealtnäha lubatavate ja seaduslike võtetega oma ametipositsioonil tehtavad või suunatavad otsused isikliku karjääri kujundamisega.
Nüüd oleme ohtliku näite võrra rikkamad, mille levimise ja ärahoidmise vastutus on valitsuse ja poliitikute kanda. Lõpuks jääb usk, et võimuhierarhia kõrgematel tasanditel säilib eetilise poliitkultuuri temperatuuri reguleerimise võimekus.