Riigikontroll leidis, et kultuuri-, spordi- ja noorsootöötoetuste maksmist kohalikust rahast ei saa pidada läbipaistvaks, sest paljudes omavalitsustes ei olnud selleks reegleid, ja kui need olid loodud, leidus sagedasti erikohtlemist.
Pärast raha laialijagamist ei tundnud auditeeritud vallad ja linnad huvi, milleks raha kasutati, või tegid seda üksnes formaalselt.
«Maksumaksja on huvitatud, et iga vald või linn kaasaks ja toetaks oma kogukonna liikmeid ning nende ühendusi selgete, läbipaistvate ja ühesuguste põhimõtete alusel. See eeldab, et volikogu on toetamise põhimõtted läbi mõelnud, need on kooskõlas valla või linna arengu eesmärkidega ning avalikku raha makstakse toetusteks sihipäraselt ja selle kasutamist kontrollitakse, seisis riigikontrolli raportis.
Riigikontroll auditeeris kodanikuühendustele kultuuri-, spordi- ja noorsootöötoetuste maksmist 2008. aastal 15 omavalitsuses. Auditeeritud vallad ja linnad kulutasid nimetatud valdkondades 2008. aastal kokku 301,1 miljonit krooni, mille hulgas sisalduvad näiteks nii valla või linna hallatavate asutuste ülalpidamine, vallavalitsuse enda tegevuskulud kui ka toetused.
Aruandluse ega omavalitsuste eelarvete põhjal pole võimalik eristada seda, millise osa sellest 301,1 miljonist kroonist moodustasid toetused.
Riigikontrolli analüüsi kohaselt maksid auditeeritud vallad ja linnad 2008. aastal kultuuri-, spordi- ja noorsootöötoetusteks kokku vähemalt 20,6 miljonit krooni. Sellele võivad lisanduda veel sellised toetused, mida auditeeritud olid oma eelarves kajastanud väljaspool nimetatud tegevusala.
«Toetuste andmise korra kehtestamine on volikogu ainupädevuses. Kui volikogu ei ole korda kehtestanud, puudub maksumaksja rahast toetuste maksmiseks seaduslik alus. Reegleid rikutakse ka siis, kui volikogu on toetuste andmise põhimõtted kehtestanud, aga valitsus ei pea neist kinni.»
Auditeeritud omavalitsustes esines hulgaliselt juhtumeid, kus volikogu oli kehtestanud toetuste andmise põhimõtted, kuid tegelikult eraldas linna- või vallavalitsus toetusi tava, sisetunde ja muude määramatute asjaolude alusel.
«Näiteks oli Viljandi linn kehtestanud noorsootöötoetuste eraldamise korra, kuid kultuuri- ja spordivaldkonnas see puudus. Samas maksti kultuuri- ja sporditoetusi linnas tegelikult rohkem kui noorsootöötoetusi.»
Paljudel juhtudel otsustasid ametnikud toetuse eraldamise omal initsiatiivil. Roosna-Alliku vallas, kus toetuste andmise kord puudus, maksis raamatupidaja külaseltside arveid vallavanema käsul. Oht huvide konfliktiga seotud otsuste tegemiseks on toetuse andmisel ka siis, kui otsustajad ja raha saajad kattuvad nagu näiteks Viljandi linnas ja Audru vallas.
Kui toetuse saajad olid väljaspool volikogu seatud reegleid pälvinud n-ö erikohtlemise, viidati valdavalt tavale ja varasematele pikaajalistele kokkulepetele, kuid sellekohaseid lepinguid omavalitsus ja kodanikuühendus polnud sõlminud.
Lisaks ei pea omavalitsused kuigi oluliseks kontrollida toetuste sihipärast kasutamist – parimaks «aruandluseks» peetakse kogukonnas liikuvat infot.
Riigikontrolli hinnangul loob selline olukord pinnase kodanikuühenduste ebavõrdsele kohtlemisele, maksumaksja raha kontrollimatule kasutamisele, sest kogukonna liikmete valitud volikogud annavad käest oma otsustuspädevuse ning vaatavad valla- või linnavalitsuse rikkumisi pealt.
«Vallad ja linnad kurdavad küll raha vähesuse üle, kuid tegelikult ei süüvi, kas toetusi kavandatakse, makstakse ja kasutatakse valla või linna arengu prioriteetidest ja volikogu seatud põhimõtetest lähtudes ja elanike huve arvestades, või n-ö külvatakse toetusraha lennukilt,» nentis riigikontrolli kohaliku omavalitsuse auditi osakonna peakontrolör Airi Mikli.
Kodanikuühenduste toetamise korrastamine on pälvinud tähelepanu ka riigi strateegilistes dokumentides. Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud korruptsioonivastase strateegia 2008–2012 kohaselt suurendab korruptsiooniriski mittetulundusühingute rahastamise kord, kui see pole selge ja ühetaoline.
Strateegia elluviimiseks pidi siseministeerium 2008. aasta jooksul korrastama mittetulundusühingute riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvest raha eraldamise ja avalikustamise süsteemi, kuid selle aja jooksul seda teha ei jõutud.
Majanduslangus tõi 2009. aastal kaasa vajaduse vähendada omavalitsustele laekuvat tulumaksu ning sellega seoses asendas riigikogu omavalitsuste varasema kohustuse toetada sporti ja noorsootööd vaid vastava võimalusega.
Peakontrolör Airi Mikli nentis, et vaatamata raskele olukorrale ei jätnud auditeeritud omavalitsused oma kogukonna liikmeid siiski toetusest ilma, kuigi seadusemuudatused selleks võimaluse andsid.
«Pigem tegutsesid auditeeritud omavalitsused alalhoidlikult, sest nad jätkasid kodanikuühendustele toetuste maksmist ega vähendanud toetusi rohkem kui muid kulutusi,» kinnitas peakontrolör.