Must raha pressib sisse uksest, mida valitsus irvakile lükkab

Värske rahapesu riskihinnang näitab, et rahapesuoht on Eestis endiselt küllaltki suur. Varem peavalu tekitanud virtuaalrahaga kaasnevad ohud on vähenenud, ent muret teeb uus valdkond, kus reegleid leevendatakse.

Rahandusministri sõnul oli selline otsus koalitsiooni kompromiss, ehkki ta ise seda ei toeta.

«Rahapesu on Eesti au ja häbi,» ütles värsket riskihinnangut tutvustades rahandusminister Jürgen Ligi. Au sellepärast, et Eesti on rahapesu tõkestamises olnud uuendusmeelne. Aga häbi sellepärast, et meid on räsinud mitu suurt skandaali, eeskätt mõistagi Danske panga rahapesuskandaal.

Riskihinnanguid tehakse rahandusministeeriumi juhtimisel selleks, et aru saada, mis valdkondades on kõige suurem rahapesuoht ning mis on rahapesu suhtes kõige haavatavamad alad. Üldiselt on Eestis rahapesuoht ja haavatavus keskmine – nagu ka viie aasta eest, kui tehti eelmine analüüs.

Toona oli kõige suurem mure seotud virtuaalvääringuteenuse pakkujatega ehk krüptovaraga äritsejate ja selle vahendajatega. Covidi ajal ja pärast seda võtsid riigiametid selle valdkonna karmilt käsile.

«Reeglid said palju rangemaks. Rahapesu andmebüroo võttis valdkonna ette, tulid ka Euroopa reeglid. Nüüd käib tegevuslubade taotlemine finantsinspektsiooni kaudu. Sektoriga tegeleti tõsiselt nii Eestis kui Euroopas,» märkis rahandusministeeriumi kantsler Evelyn Liivamägi.

Krüptovaraga seotud risk on siiski märkimisväärne. Veel on suure rahapesuohuga näiteks äriühinguteenuse pakkujad ehk firmad, mille äri on mujalt pärit inimestele Eestisse juriidiliste kehade loomine. Samuti on rahapesuoht mõistagi suur pankades – iga päev üritab Eestisse murda must raha, sealhulgas näiteks ka Venemaalt. Esile on aga kerkinud uus murelaps – hasartmängufirmad. Veel viis aastat tagasi hindas riik nende rahapesuriski madalaks. Nüüd on see kõrge.

«Kaughasartmängu sektoris on väga palju samu riske, mis olid varem virtuaalvääringuteenuse pakkujate juures. Täiesti déjà vu,» nentis Liivamägi.

Kaughasartmäng tähendab selliseid õnnemänge, mida pakutakse veebis. Suurim mure pole mitte nende firmadega, mis Eesti kasiinofännidelegi tuttavad ja tegutsevad siin aktiivselt, vaid veidi hämaramate tegijatega, kellel pole Eestiga suuremat seost – ent on siinne tegevusluba, mille andmisest pole olnud põhjust keelduda.

«Hasartmängukorraldajate Eestist pärit tegelike kasusaajate osakaal on võrreldes välismaiste tegelike kasusaajatega märkimisväärses vähemuses. Osa tegelikke kasusaajaid on pärit kõrge riskitasemega jurisdiktsioonidest rahapesu mõttes: Venemaa, Valgevene, Gruusia, Usbekistan,» hoiatati rahandusministeeriumi juba eelmisel aastal tehtud rahapesu tegevuskava täitmise aruandes.

Hasartmängusektorisse tõi suure muutuse 2020. aastal alanud Covid ning selle ajaga on kaughasartmängude mängijate arv Eestis mitmekordistunud, rääkis pressikonverentsil rahandusministeeriumi rahapesu tõkestamisega tegeleva osakonna juht Rainer Osanik.

Kaughasartmängude puhul võib Osaniku sõnul tekkida näiteks olukord, kus pole teada, kust on pärit raha, millega mängitakse, ning kes mängija loodud kontot tegelikult kasutab. Klassikalistes hasartmängudes on probleemiks ka sularaha kasutamine, mille päritolu ei pruugi olla teada.

«Tegevus on välisriigis. Kliendid on välisriigis. Isegi kui on õigus järele valvata, siis serverid on välismaal,» loetles asekantsler Liivamägi probleemsete mängukorraldajatega seotud raskusi.

Lisaks on hasartmängukorraldajaid, kes lubavad kasutada krüptovaluutasid. «Nende võimekus raha päritolu kontrollida on nõrgem – pluss teenusepakkujatel on riskide teadvustamise tase väga erinev,» nentis Liivamägi.

Loe põhjalikumalt Postimehe artiklist