Vilepuhujate kaitse seadustamine kasvas välja ärisaladuste kaitse aruteludest. Need on sama mündi kaks poolt, kus vastakuti seisavad peamiselt sõnavabadus ja ettevõtlusvabadus, kirjutab Rando Maisvee.
Eesti tõusis või langes, sõltuvalt vaataja silmadest, kas au- või häbiväärsesse seltskonda koos Hispaania, Itaalia, Luksemburgi, Poola, Saksamaa, Tšehhi ja Ungariga, mis anti 15. veebruaril Euroopa Kohtusse. Seda põhjustel, et nn vilepuhujate kaitse direktiiv on õigeaegselt üle võtmata ja jäeti ka teatamata, mida selleks on tehtud.
Direktiivi ülevõtmisele suunatud rikkumisest teavitaja kaitse seaduse vastuvõtmiseks ei ole riigikogus pärast 2022. aasta jaanuari istungeid toimunud ja valimiste tõttu langes eelnõu menetlusest üldse välja. Justiitsminister Lea Danilson-Järg lubas, et tasutakse trahv, kui kohus peaks nii otsustama.
Tegemist on vastuolulise teemaga paljudes EL-i liikmesriikides, mitte ainult kohtusse antud maades. Ilmselt on see põhjuseks, miks direktiivi ülevõtmine venib. See näib ootamatu, sest direktiivi heakskiitmisel ei antud 7. oktoobril 2019 ühtegi vastuhäält. Saksamaa ja Suurbritannia jäid erapooletuks. Kõik teised, sealhulgas Eesti, hääletasid poolt. Meenutuseks, et direktiivi ettevalmistamisega tegeles justiitsministrina Lea Danilson-Järgi parteikaaslane Urmas Reinsalu. Ehk tegemist ei ole ühe valitsuse projektiga.
Korruptsiooni paljastamine, peitkuritegude avastamine, rahapesu tõkestamine jms on rikkumistest teavitamisel ja teavitajate kaitsmisel tõenäolisem, vastupidiselt olukorrale, kus vastav regulatsioon puuduks. Siiski, hoolimata universaalse rikkumisest teavitamise seadusandluse puudumisest, kinnitab minu nii avalik kui ka mitteavalik praktika, et niinimetatud vilepuhujaid esineb ka Eestis. Samuti kasutatakse mitmetes ettevõtetes juba aastaid direktiiviga ette nähtud teavitamise kanaleid ja rakendatakse teavitajate konfidentsiaalsust.
Varasematel aastatel justiitsministeeriumi juhtinud reformierakondlane Rein Lang märkis viimasel arvamusfestivalil, et vilepuhujate kaitse on Eestile võõras. Kriitikud kasutavadki vilepuhuja asemel pealekaebaja tähistust. Rikkumisest teavitamisega seotud vastuolude lahendamisel ei saa selliseid hinnanguid alahinnata. Seda põhjustel, et inimtegevust suunavad ihad on igavikulised ja ühised õppetunnid repressiivsetest riigikordadest sunnivad ettevaatusele.
Eestilgi on kogemus elude hävitamisest kättemaksust, kadedusest või muust madalast soovist kantud pealekaebuste tõttu. Selliste hirmude maandamiseks võib kaaluda rikkumisest teavitaja kaitse seadustamisel kohaldamisala piiramist, sidudes vilepuhuja kaitse vaid direktiivis loetletud EL-i õiguse rikkumistega. Seeläbi kaoks üleüldine eeldus kaebuste esitamisega kaasnevaks kaitseks sõltumata valdkonnast, kus rikkumine aset leiab. Samuti kaasneks pahatahtlike valekaebuste vähesus.
Vilepuhuja on ÜRO 8. septembri 2015 raporti kohaselt isik, kes avaldab informatsiooni, mis on selle avaldamise ajal avaldaja mõistlikul arusaamisel tõene ja kujutab ohtu või kahju erilisele avalikule huvile. Ka direktiiv seob kaitse saajale tingimuseks, et avaldatav teave peab olema asjaoludest sõltuvalt mõistlikel alustel talle usutavalt tõene. Sellise tingimuse mõte ongi välistada pahatahtlikke kaebusi.
Samas sätestati, et rikkumisest teavitaja on füüsilise isik, kes teavitab tööalase tegevuse kontekstis saadud rikkumist käsitlevast teabest või avalikustab selle üldsusele. Tööjõuressurssi valdavas organisatsioonis võib esineda organeid või, sõltuvalt olukorrast, võib ka organisatsiooni kui terviku huvidega olla vastuolus selle sisese teabe avaldamine või avaldamise viis. Viimati nimetatud huvisid täidab töötaja lojaalsuskohustuse osana ärisaladuse hoidmise kohustus.
Mitmetes valdkondades esinevad ka eriseadused konfidentsiaalsuse tagamiseks. Arstidel on patsiendisaladus, advokaatidel kutsesaladus, väärtpaberituru insaideritel siseteabe hoidmise kohustus, vaimulikel pihisaladus jne.
Direktiivi ettevalmistamisel oligi üheks olulistest vaidlusküsimustest rikkumise avaldamise viis ehk see, millistel tingimustel võib organisatsioonisisest informatsiooni avaldada otse üldsusele. Lõpliku sõnastuse kohaselt on sellise avaldamise eelduseks asutusesiseste või väliste teavituskanalite ammendumine nõuetekohaste tulemusteta.
Teavituskanalite kasutamata jätmise alternatiivina võib informatsiooni koheselt üldsusele avaldada kui vilepuhujal on põhjust arvata, et rikkumine võib kujutada vahetut või ilmset ohtu avalikule huvile, näiteks kui tegemist on hädaolukorraga või esineb pöördumatu kahju oht, või kui esineb survemeetmete oht.
Samuti on üldsusele avaldamine lubatav, kui on tõenäoline, et rikkumist ei käsitleta tulemuslikult, näiteks kui asjaoludest lähtuvalt võidakse varjata või hävitada tõendeid, esineb kokkumängu oht või asutu on rikkumisega seotud. Kirjeldatud üldsusele avaldamise tingimusi ei kohaldata informatsiooni avaldamisel otse ajakirjandusele, kus esinevad erireeglid informatsiooniallika kaitseks.
Vilepuhujate kaitse seadustamine kasvaski välja ärisaladuste kaitse aruteludest. Need on sama mündi erinevad pooled, kus vastakuti seisavad peamiselt sõnavabadus ja ettevõtlusvabadus. EL-i õiguse kontekstis on teabe avalikustamisel kaalukaussidel ühel pool tööandjate huvi oma organisatsioone juhtida ja kaitsta oma huvisid ning teisel pool avalikkuse huvi olla kaitstud kahju eest, võttes arvesse läbipaistvuse ja aruandluskohustuse põhimõtteid ning põhiõigustena väljendusvabadust ja meediavabadust ning -pluralismi.
Ärisaladuste kaitse seadustamisega sai riigikogu rikkumismenetlusse komistamata hakkama. Tasakaalustamaks kaalul olevaid huvisid ja vabadusi on õiglane rohkem panustada nn vilepuhumise direktiivi ülevõtmisse ka valimiste järgsetel valitsejatel.
Lisaks on asjaga vaja tegeleda mitte ainult rikkumismenetluse ja ähvardava trahvi tõttu, vaid ka vajaduse tõttu ennetada riigi vastu esitatavaid kaebusi inimõiguste rikkumisel.
Toon näite 14. veebruari Euroopa Inimõiguse Kohtu lahendist, mis on huvitavate asjaoludega ja puudutab prantsuse kodaniku kaebust. Nimelt kopeeris audiitor päev enne omal soovil töölt lahkumist 45 000 lehekülge konfidentsiaalseid dokumente ja andis need ajakirjanikule. Meediaväljaanded avaldasid mitusada maksueelotsust ja maksudeklaratsiooni, mis juhtisid tähelepanu praktikale soodsate maksulepingute sõlmimisel rahvusvaheliste ettevõtete nimel tegutsenud PwC ja Luksemburgi maksuameti vahel.
Audiitorile määrati andmete varguse ja ametisaladuse rikkumise tõttu rahaline kriminaalkaristus tuhat eurot ja kohustati hüvitama PwC mittevaraline kahju sümboolse ühe euro ulatuses. Siseriiklik kohus leidis, et ametisaladuse avaldamisega tööandjale põhjustatud kahju kaalus üles üldised huvid.
Audiitor kaebas seepeale inimõiguste kohtule tema sõnavabaduse rikkumise tõttu. Kohus ei nõustunud kaebaja ettepanekuga nn vilepuhuja definitsiooni laiendamisel, aga nõustus, et kaebaja süüdimõistmisel sekkuti tema sõnavabadusse legitiimsel eesmärgil, milleks oli PwC reputatsiooni ja õiguste kaitse. Siiski leiti, kuigi mitte üksmeelselt, et sekkumine ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik ehk ebaproportsionaalne, mistõttu rikuti inimõiguste konventsiooni artiklit 10. Kohus määras kaebajale hüvitiseks 15 000 eurot, millele lisandus kulude hüvitus 40 000 eurot.
Küsimus ei ole selles, kas rikkumisest teavitaja kaitse seadustamisega tuleb uuel riigikogul tööle asuda. Küsimuseks on, kuidas ja millal seda tehakse. Igal juhul on soovitatav arvestada ka eelkirjeldatud Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja otsusega asjas Halet vs Luksemburg. Seda põhjusel, et kohtulahendis konsolideeriti ja täpsustati rikkumisest teavitaja kaitse rakendamise tingimusi.
Rando Maisvee on advokaadina esindanud Eestis nii tööandjad kui ka töötajaid vaidlustes, kus töötaja on tööandja rikkumised avaldanud, ning advokatuuri tööõiguskomisjoni liikmena panustanud rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõusse.
Loe artiklit ERRis.