Miks on ohtlik valmiva valitsuse uitmõte kohustada sadu vabaühendusi endile annetanute nimed avalikuks tegema, selgitab Salga liige Alari Rammo.
Vaid ööpäeva väldanud värske arutelu jooksul pole mind veel keegi veennud, milles seisneb lahendatav probleem, nii et koalitsiooni kudujad kardetavasti ei teadnud, millest nad neljapäevaõhtusel pressikonverentsil rääkisidki.
Lähiminevikust ei meenu nagu ühtki kaalukat näidet, kus mõni ilmsüüta lapsukesest MTÜ oleks paljastatud oma varjatud rahastaja huvide eest seisjana. Näiliselt avalikku huvi kaitsvaid libahuvigruppe on ärihuvides teinekord loodud – lihtsalt halb PR- ja õigusnõu –, vahel konkurendi kallal närivat vabaühendust toetatud, aga mis veel?
Seda muidugi peale Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), kelle vastaseks eelnõuks on ideekene juba tembeldatud. Varro Vooglaiu verd haistis ka progressiivne avalikkus, kuulutades, et ausal pole midagi varjata ja loomulikult teeme kõik oma toetajate nimed avalikuks. Siin peitub aga põhimõttelisemaid ja tehnilisemaid nüansse, mis hurraaga pähegi ei tule. Selgitan mõnd.
Esiteks ei räägi me ilmselt tavaliste MTÜ-de, vaid hoopis erakondade endi rahastamisest ja sealtkaudu poliitika peidetud mõjutamisest. Uus valitsus on juba lubanud ellu viia nii Korruptsioonivaba Eesti kui ka erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) ettepanekud muuta lobitöö läbipaistvamaks ja finantskontrolli tõhustada ning needki ei pruugi erakondadele jõukohased olla, ent oleks hakatuseks täiesti piisavad.
Huvikaitsega tegelevate vabaühenduste võrgustikus oleme tükk aega pusinud oma hea tava kallal, mida peame ise vajalikuks, riigi sunnita. Plaanime anda hulga soovitusi, kuidas olla ja näida läbipaistev, sõltumatu, legitiimne, usaldusväärne ja eetiline nii ametiajal kui ka pärast seda nt avalikku sektorisse tööle minnes.
Ise olen Vabaühenduste Liidus aastaid oma poliitikat mõjutavad kohtumised avalikustanud, mihuke tava ei tööta õieti valitsusasutusteski. Kultuuri edendamisel on tavad ja eeskujud alati toimivamad kui õigusnormid, mis tekitavad heal juhul bürokraatiat, halvimal trotsi.
Ehk võiksime vabaühenduste kontekstis rääkida valimiste eel kampaania tegemise reguleerimisest, aga selliseid olukordigi, rääkimata probleemidest, pole Eestis ette tulnud. Huvirühmad on pigem neutraalselt oma ettepanekud esitanud, siis analüüsinud võrdlevalt valimislubadusi, aga mitte kunagi konkreetse kandideerija poolt või vastu kampaaniat teinud.
Seesama SAPTK on ehk lähima katse teinud 2015. aastal voldikutega, mida ERJK pidas keelatud annetuseks, ent politsei ei näinud rikkumist ja ju õiglaselt. Referendumiga olnuks tänavu esmakordne kogemus, aga sellestki pole nüüd põhjust rääkida.
Seni on jutt käinud justkui poliitikat mõjutavate vabaühenduste puistamisest, aga need pole üksnes SAPTK ja Salk, vaid selliseid on kümneid ja sadu: kõik ettevõtjate liidud, puuetega inimeste kojad, korteriühistute katus, olümpiakomitee, kooriühing, kirik, toidupank, sinu asumi- või külaselts.
Kindlasti pole enamikul neist üldjuhul midagi varjata, aga väga küsitav on, mis kasu tõuseks ühiskonnale, kui kõigi nende annetajad üsna tohutu halduskoormuse saatel avalikud oleksid.
Aga kelle omad siis olema peaksid? Ju seda saab varsti arutada, aga neid piire on igal juhul väga raske tõmmata, mis toob tagasi küsimuse juurde, millist ja kus asuvat probleemi me ikkagi lahendame, kui me räägime rahastajatest poliitikakujundamise läbipaistvuses.
Käib tegelik mõjutamine üldsegi klassikaliste huvikaitsjate kaudu? Pigem kisuvad päriselt kasutatavad skeemid nii parteide toetamisel kui ka avaliku arvamuse nügimisel peenemaks ja sügavamaks kui järjekordne register võrku püüaks. Need summad pole ikka üldse väikesed, mida meie minigarhid investeerivad juba mitu aastat näiteks Ühiskonnauuringute Instituuti. Või nüüd Salka.
Hüva, on räägitud, et no vähemasti välisrahastust võiks kuidagi eristada. Seegi tee on alt libedam ja ülalt purikasem kui täna õues. Esmapilgul tundub jube hea mõte, et no Vene raha ei tohi kindlasti Eestisse tulla.
Üritades aga objektiivseid kriteeriumeid seadma hakata, mida ja kust me siis täpselt ei soovi, on neid suhteliselt võimatu sõnastada ilma uut ebaõiglust loomata. USA ja UK on kumbki "kolmas riik", Euroopas on piirid lahti, raha on vaba, eluaeg on välistoetusi saanud nii kristlased kui ka geid.
Muidugi tahaks kumbki neist teineteise kurje plaane takistada, aga vabas ühiskonnas peab olema mõlemal vabadus oma asja ajada, kuni kõik jääb põhiseadusliku korra piiresse. Mis ei jää, seda loeme kapo aastaraamatust ja sealgi on üsna vähe MTÜ-sid tutvustatud, kusjuures need paar Kremli ööbikut ja meie ainus mošee on pinevama jälgimise all kui mõne partei peasekretär.
Ka kataloog headest ja halbadest riikidest ei töötaks põhjusel, et sõltuvalt Eesti koalitsioonist võib muutuda kardinaalselt kellegi soosing. Või sõltub näiteks ametisoleva USA presidendi isikust, kas dollar on parasjagu heas kirjas.
Minu jaoks on esmane allikas, mille järele ses arutelus haarata, kapo aastaraamatu asemel meie enda põhiseadus. Seaduste seaduses on vabaühenduste tegevus ja reguleerimine kaitstud ühinemisvabadusega – et demokraatias saaks inimesed tulla kokku ja omi asju ajada ilma et valitsejad neid liialt takistaks, pigem soodustakski.
Seatavad piirangud või aruandekohustused peavad olema demokraatiale kohased, ent hulk riigikohtunikke on hiljuti leidnud, et isegi majandusaasta aruannete esitamise laussund võib olla riigi liigne sekkumine. Pakuks, et kohustus kõik annetajad avalikustada oleks päris kindlasti kohatu riive.
Ei, erakonnad pole siin hea analoogia, nemad teostavad otseselt võimu ja on seega õigustatult suurema kontrolli all. Kummatigi läheb sealgi pilt segasemaks, sest on küll parteid, aga siis vupsavad välja mingid raskemini määratletavad üksused nagu Parempoolsed või Isamaalised.
Veel on põhiseaduses säte, mis keelab võimul koguda ja talletada andmeid inimeste veendumuste kohta, mille kaitsealas on muuhulgas kuulumine MTÜ-desse, ent tõenäoliselt ka neile annetamine. Või midagi delikaatsemat – kujutage ette seksuaalses segaduses teismelist, kes tänab saadud abi eest oma viimase kahe euroga LGBT-ühingut, ja sealt edasi leiab tema kiuslik õpetaja või hämmeldunud vanaema lillalt lehelt lapselapse nime. Kes sellest võidaks?
Mõelda võib ka viimasele kahele aastale Eestis või aastaid Venemaal, Ungaris ja Türgis toimunule, kus võõrsilt raha saanud vabaühendusi on tembeldatud välisagentideks, kontoreid läbi otsitud, tegevust piiratud või ühinguid suletudki, eestvedajad (aga miks mitte ka annetajad) vangi pandud.
Meie lahkuv valitsus üritas samal suunal mitmeid katseid teha, nii et see pole ulme, vaid võimalik stsenaarium. Kuna valitsused kipuvad vahetuma, ongi seega kodanikualgatust puutuvas regulatsioonis pigem kõigile kasulik jätta võimalikult palju vabadust, kuna nõustudes nüüd Vooglaiu ahistamisega, võin mina olla homme järgmine (kardan, et tema mulle siiski ei halastaks).
Küll oleks kena, kui SAPTK oleks Salga tuules läbipaistvam (meie annetajate nimed on vabatahtlikult kodulehel), aga kindlasti ei tohiks riik meid selleks sundida. Kole raske oleks kontrollida, milleks annetusi kasutatakse, nii et huvikaitse toetajaid läbi valgustama hakates võime jääda ilma ka paljudest eurodest spordile, kultuurile või kirikule, sest kõik annetajad lihtsalt ei taha tähelepanu, sest miks nad peaks.
Lõppeks ei oska ma todagi öelda, kellel oleks Eestis parem elada, kui me teaksime kas või SAPTK-i annetajate nimesid? Minul vaevalt. Tean niigi, et Varro Vooglaiu võitlustel on stabiilselt 4000 toetaja kanti, kes on suuresti tavalised Eesti inimesed, muretsedes, kuhu me ometi teel oleme.
Ma muretsen ju ka. Ei erutaks mind ka heureka teadmisest, et raha tuleb Poolast, Brasiiliast või Kremlist. Ma tean niigi, kus ta aated ja toetus juurnevad ning olen isiklikult rahul, et mitte Eestis.
Loe ERRist.