Korruptsioonijuhtumid spordis on raskesti tuvastatavad, kirjutavad õppejõud ja Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liikmed Merle Ojasoo (Tallinna Tehnikaülikool) ja Anne Reino (Tartu Ülikool) Postimehes. Avaldame täies mahus.
Sport on suurem kui elu! See ütlus peegeldab spordi idealistlikku mõõdet, võimet inspireerida, pakkuda emotsioone ja tuua spordi jälgija välja igapäevaelust, panna unustama argimuresid. Siiski, sport ei seisa lahus ühiskonna muudest tahkudest ning pole vaba probleemidest, mis kaasnevad valdkondades, kus mängus on suured rahad, võim ja kuulsus. Spordiajaloo huvilised ehk teavad, et aegade algusest on olümpiamänge (776 e.Kr) saatnud skandaalid: on teada, et juba iidsetel aegadel sõlmiti mängudel kokkuleppeid ja tehinguid, mis määrasid võitja. Ehk tänapäevases tähenduses, olümpiamänge on seostatud korruptsiooniga.
Spordikorruptsioonist on Eesti ühiskonnas vähe räägitud ning akadeemilisi uuringuid selles valdkonnas peaaegu polegi. Remo Perli kaitses sisekaitseakadeemias 2020. a magistritöö spordikorruptsioonist ja selle ennetusest. Tööst selgub, et Eesti sport pole korruptsioonist puutumata ning kõige enam levinud vormid on dopingu kasutamine, kokkuleppemängud ja spordiorganisatsioonide juhtorganite valimistulemustega manipuleerimine.
Spordikorruptsioon pole vaid spordiringkondi puudutav nähtus. Mõju on laiem ning kogu ühiskonda puudutav. Näiteks Olmos jt (2020) on uurinud, kuidas suurte spordiürituste korraldamine mõjutab korruptsiooni tajumist korraldajamaal. Selgus, et kaks aastat enne suurürituse toimumist tõusis riigis tajutud korruptsiooni tase neli protsenti ning see efekt on püsiv. Tulemus viitab sellele, et mastaapsete ürituste korraldamisega kaasnevad skandaalid, mis kipuvad üritusi varjutama ning jätavad pitseri kogu riigile.
Kaks mõtet:
- Korrumpeerunud kultuurides suhtutakse konkurentsi ülimalt dramaatiliselt ja seda võetakse kui sõda teiste vastu.
- Kui juhid ei väljenda selgelt oma sõnades ja tegudes eetika olulisust, siis on juba antud roheline tuli eetiliselt küsitavatele tegevustele.
Praegu käivad olümpiamängud Tokyos. Eestilgi on juba suurepärased tulemused ette näidata ning küllap tuleb neid juurde. Oleme saanud kogeda üllaid emotsioone ning näinud pettumuspisaraid. Ükskõik, kas võit või kaotus – spordisõpradena loodame alati, et tulemused saavutatakse ausas konkurentsis ja puhta südametunnistusega. Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel (ROK) on kehtiv eetikakoodeks, olümpia harta ja muud regulatsioonid, mida kõik osalised järgima peaksid, ent ebaeetiline ja korruptiivne käitumine spordis võib ilmneda nii spordiorganisatsiooni, indiviidi (sportlase, treeneri, kohtuniku) kui ka riigi tasandil.
Dopinguskandaalid on tippspordis üpriski tavaliseks muutunud, kuid ausat sporti varjutavad veel teisedki pahed: sportlaste ja meeskondade korruptiivsed kokkulepped võitudes ja kaotustes, võistlusmanipulatsioonid, kohtunike hämarad ja arusaamatud otsused, küsitavused spordivõistluste läbiviimise või teleülekannete õiguse hangete korraldamisel on vaid mõned näited.
Ka Tokyole antud õigust suveolümpiamängude 2020 korraldamiseks varjutab korruptsioonikahtlus. Jaapani võimsa reklaamiagentuuri Dentsu endist tegevjuhti ja Tokyo linnale olümpiaõiguste hankimise eestvedajat Haruyuki Takahashit süüdistati altkäemaksu andmises ja keelatud lobitöö tegemises ROKi liikmete seas.
Rio de Janeiro olümpiamänge saatsid samuti mitmed olümpiarajatiste ehitusega seotud korruptsiooniskandaalid. Sotši taliolümpiast ei tasu siinkohal rääkidagi – need mängud jäävad ajalukku kurikuulsana. Tihti põimuvad omavahel äri- ja poliitkorruptsioon.
Euroopa Nõukogu spordivõistluste manipuleerimise vastase konventsiooni kohaselt on võistlusmanipulatsioon «tahtlik korraldus, tegevus või tegevusetus, mille eesmärk on spordivõistluse tulemuse või käigu ebaaus muutmine, et kõrvaldada võistluse ettearvamatu olemus või osa sellest.» Spordikorruptsiooni peamisteks põhjusteks on rahalise omakasu saamine eesmärgiga parandada klubi nigelat finantsolukorda, teenida lisatulu või võistkonna parem positsioneerimine tulevase mängueelise saamiseks jätkuvõistlustel kvalifikatsioonis või finaalis.
2012. a olümpiamängudelt diskvalifitseeriti mitmed Lõuna-Korea, Indoneesia ja Hiina paarismängu sulgpallurid pärast seda, kui nad olid tahtlikult kaotanud eelvõistlustel, et saada parem positsioon ringiturniiril. Korruptsioonioht ongi suurem rahvusvahelistel võistlustel ja multikultuursetes meeskondades, kus nii seadused kui ka väärtused võivad kergemini konflikti minna. Spordimeeskondi, -klubisid ja -liigasid võib vaadelda kui mistahes organisatsiooni ning mõistmaks, miks korruptsioon levib ja kuidas on võimalik seda piirata, saab toetuda eri valdkondade uurimustele ja kogemustele.
Saksa teadlased J.-L. Campbell ja A. S. Göritz on uurinud korrumpeerunud organisatsioonide kultuuri ning sealt joonistuvad välja mõned ühisjooned. Neist esimene on suhtumine konkurentsi: korrumpeerunud kultuurides suhtutakse konkurentsi ülimalt dramaatiliselt ja seda võetakse kui sõda teiste vastu. Nii minnaksegi «sõtta» selleks, et saada soodsamaid lepingutingimusi ja hüvesid või nügida seadusi endale soodsamas suunas. Sõjas on justkui kõik lubatud ja korruptsioon võib tunduda õigustatud alternatiiv ausale läbipaistvale tegevusele. «Eesmärk pühitseb abinõu» mõtteviis on teine arusaam, mis ühendab korrumpeerunud kultuure.
Just selline arusaam sillutab teed ebaeetiliste väärtuste ja meetodite vohamisele organisatsioonis. Autorid tõid oma uuringus välja sellegi, et korrumpeerunud organisatsioonides on suudetud luua illusioon, et vaid ebaausaid võtteid kasutades on võimalik konkurentsis püsima jääda, mistõttu on see otseselt seotud ka töökohtade säilitamisega. Nii luuakse aga omakorda pinnas passiivseks korruptsiooniks, sest kes meist ikka tahaks õõnestada iseenda jalgealust ja riskida töökoha kaotusega? Sellistes kultuurides tehakse liikmetele üsna kiiresti selgeks, et kui sa pole meie poolt, siis oled sa meie vastu, ehk need, kes ei toeta ebaeetilisi tegevusviise ning püüavad korruptsioonile vastu astuda, saavad kolleegide hukkamõistu osaliseks. Eelpool viidatud uuring toob üsna ilmekalt välja, kuidas korruptsioon pole midagi juhuslikku, vaid pigem on tegemist süsteemselt kujundatud nähtusega, mis püüab osalejad märkamatult võrku ja sellest võib olla keeruline välja rabeleda.
Korruptsioon seostub paljude jaoks eelkõige üksikute nn halvale teele sattunud inimeste tegevusega. Meie seas on alati olnud seaduserikkujaid, piiride kompajaid – neid, kes ei taha või ei saa aru, mis on lubatud ja mis mitte. Tegelikult peaksime selgelt eristama aktiivset ja passiivset korruptsiooni. Aktiivne korruptsioon on see, kui töötajad on otseselt korruptsiooniga seotud: näiteks antakse altkäemaksu või kasutatakse mõjuvõimu millegi saamiseks. Vähemalt sama ohtlik (kui mitte veel ohtlikum) on passiivne korruptsioon, kus inimene ei pruugi teadvustadagi, et ta on korruptsiooniga seotud. Passiivse korruptsiooni olemuseks on, et inimesed võtavad nn vaatleja rolli ega mõista korruptsiooni hukka, ei võta midagi ette, et seda takistada. Mõlemal puhul saab tõdeda, et organisatsioonikultuuris on miski mäda.
Kuigi vastutus kultuuri kujundamise ja iseenda tegevuse eest lasub kõigil organisatsiooni liikmetel, tuleb siiski rõhutada juhtide kriitilist rolli. Ütlusel «kala mädaneb peast» on tõepõhi all. Näiteks Soome tippspordiklubides läbi viidud uuring (Riivari, Heikkinen 2019) näitas, et eetilise kultuuri alustaladeks on läbipaistvus, valmidus arutada tundlikel teemadel, spordiklubide juhtkonda kuuluvate inimeste väärtuste kooskõla ning avalik toetus eetilistele normidele. Kui juhid ei väljenda selgelt oma sõnades ja tegudes eetika olulisust, siis on juba antud roheline tuli eetiliselt küsitavatele tegevustele.
Korruptsioonijuhtumid spordis on raskesti tuvastatavad ning rikkumiste kohta tõendite kogumine ja hilisem tõendamine on komplitseeritud. Suurvõistlustel on heaks tõendusmaterjaliks võistluste salvestused, mida hiljem kahtluste tekkimisel analüüsida saab. Mõistagi on oluliseks infoallikaks ka asjaosalised ise, kes ebaausas kohtlemises end puudutatuna tunnevad ja seepärast vastavaid institutsioone rikkumistest teavitavad. Oleme nõus Remo Perli järeldustega, et avalik diskussioon spordikorruptsiooni üle on oluline ning Eestiski on alaliite, kelle kogemustest korruptsioonivastases võitluses oleks võimalik õppida.
Häid meetodeid tuleks jagada ja muuta need reegliks. Korruptsiooni saab ennetada selgemate regulatsioonide jõustamise, kontrolli tugevdamise ning vihjesüsteemi rakendamisega. Siiski jäävad need tegevused eraldiseisvalt mannetuks, kui ei muutu inimeste suhtumine korruptsiooni. Peame oluliseks korruptsiooniteemalise ennetustöö tegemist noorte, meie tulevikutegijate seas. Kui üllad ideed ja altruistlik maailmavaade ei kõneta, siis lihtne eetiline egoistlik tõde on see, et pikas perspektiivis eeldab ratsionaalne omahuvi eetilist ja ausat käitumist. Seda nii spordis, poliitikas, äris kui ka isiklikus elus.