Eelmisel nädalal Tallinna Kunstihoones lõppenud näitusel "Eksootika" oli esil üks eriti lakooniline taies, millel pealkirjaks "Eesti eksootika". Töö autoriks oli Taavi Piibemann ning see koosnes vaid viiest Kunstihoone seinale maalitud sõnast. Suurte tähtedega oli kirjutatud "Ma eksisin" ja selle alla väiksemalt - Andrus Ansip, peaminister.
Tõepoolest – täna, Anno Domini 2012 näib Eesti Vabariigis kõige uskumatum ja kõige eksootilisem just see, kui peaminister Ansip nõustuks ükskõik kui väikest eksimust tunnistama. Paraku paistab peaminister olevat veendumusel, et vaid tema ise ja tema erakond teavad lahendusi kõigile Eesti ees seisvatele probleemidele ning teevad kõike ja alati õigesti. Kõik, kes teisiti arvavad, need eksivad.
See ei ole tark poliitika. Tark ja vastutustundlik poliitik peaks oskama kahelda ka iseenese tarkuses. Mõistlik inimene peaks teadma, et ühiskonnas ei ole üht ja ainsat tõde, vaid parimad lahendused selguvad alles aruteludes erinevate huvigruppidega. Vaid selline lähenemisviis annab tulemuseks tänapäevase arutleva demokraatia.
Kui aga poliitikud kannatavad rumala enesekindluse all, uskudes oma erakondlike seisukohtade ainuõigsusesse, viib selline otsustamis- ja juhtimisstiil bolševistlikku demokraatlikku tsentralismi, kus valitseb printsiip "kel jõud (ehk enamus), sel õigus". See toob poliitikasse sumbunud atmosfääri, juhikeskse erakonnakultuuri ja kaotab avatud mõttevahetuse. Ansipi juhtimisel kipub ka Reformierakond muutuma ühiskonna arengumootori asemel diskussioone summutavaks ja reforme pidurdavaks jõuks.
Kui Silver Meikar sellesse sumbunud konnatiiki kivi viskas, paiskus sealt välja võimas pilv paha haisu. Tegelikult ei öelnud Meikar ju midagi sellist, mis oleks kellelegi, kes poliitikat igapäevaselt jälgib, üllatusena tulnud. Küll aga osutus tema samm selleks kõrreks, mis ähvardab nüüd kaameli selgroo murda.
Avalikkuse reaktsioon Meikari poolt algatatud võitlusele erakondade musta rahastamise, ehk otsesõnu öelduna poliitilise korruptsiooni ja prostitutsiooni vastu kinnitab ühiskonnas järjest süvenevat rahulolematust erakondade harjumuspärase tegutsemisstiiliga. Selle rahulolematuse põhjusi mitte mõistev ning poliitilise spinnimisega situatsiooni lahendada püüdev peaministripartei muutub aga kõike eitada püüdes iga päevaga järjest enam naeruväärseks.
Sellesse olukorda sekkus teater NO99, kes oma järjekordse aktsiooni sel teisipäeval Reformierakonna juhatuse koosolekule pühendas. Loomulikult tehti seda teatrile iseloomulike vahenditega, mis andis ainsale etendusel viibinud Reformierakonna juhatuse päris-liikmele Valdo Randperele põhjuse öelda, et tegelikkus on ikka hoopis teistsugune. Jah, ka mina usun, et Kalev Lillo ja Rain Rosimannus ei kanna juhatuse koosolekul seelikut, kuid asja olemusele sai teater igatahes hästi pihta, peegeldades suurepäraselt, kuidas Reformierakonnas toimuv väljapoole paistab.
Kahjuks tundub, et suur osa neist inimestest, kes on praegu poliitikas, ei saagi tegelikult aru, milles on küsimus, mis on valesti läinud. Küllap toetavad paljud neist sisimas mõtet, mis kõlas ka NO teatri lavalt: "Selle nimel, et valitsuses püsida ja et see imelik väike riik vee peal hoida, ei ole mõned sajad tuhanded või isegi miljonid kroonid salaja tulnud raha liiga suur hind."
Erakondade praegune retoorika, et kõik teevad niimoodi ja teistmoodi polegi poliitika võimalik, üritab parteide harjumuspärast teguviisi samal moel kinnistada ja normaliseerida, nagu on üldiselt tolereeritav mõõdukas napsuvõtminegi. Kuigi on näha, et see süütu praktika on juba ammu omandanud kroonilise alkoholismi mõõtmed. Probleem on tõsine, puudutab kõiki erakondi ning nõuab kardinaalset ja kompleksset lahendust.
Muidugi võib nõustuda Mihkel Mutiga, et inimene ongi üks paheline olend ning me ei saa eeldada kristalset puhtust ka poliitikutelt. "Puhtukeste parteid ei ole ega tule," kinnitab Mutt Postimehe arvamusartiklis. Kahtlemata ei ole "ausad ja sirged riigi-inimesed" kusagil metsakülas või ärklikorrustel pakituna ootevalmis, nagu Mutt ironiseerivalt kirjutab. Kuid ma ei ole sugugi nõus sellega, et ka pärast mitmekordset selektsiooni (erakonda vastuvõtmine, erakonna valimisnimekirjade koostamine ja lõpuks valijate otsus valimistel) ei ole vastavate kriteeriumite järgimise korral võimalik leida riiki juhtima inimesi, kes oleksid keskmisest pisutki ausamad ja sirgemad.
Kui me ei suuda praegust olukorda otsustavalt muuta, kui poliitika ja poliitiku renomeed ei õnnestu parandada, siis hakkavad mõtlevad ja südametunnistusega inimesed poliitikast veelgi enam eemale hoidma kui seni. Poliitikute ainsaks kasvulavaks jäävadki siis vaid broilerifarmid, kus väärtushinnanguid omandatakse praeguste "isakeste" eeskujusid järgides.
Ühingu Korruptsioonivaba Eesti sel nädalal avalikkuse ette jõudnud uuring Eesti korruptsioonivastasest võimekusest tõi esile eelkõige just riigikogu ja erakondade soovimatuse täita oma rolli korruptsioonivastaste reformide algatamisel ja elluviimisel. Meie poliitikas toimuvat nimetatakse selles aruandes taasiseseisvumise järgse Eesti Vabariigi üheks suuremaks poliitiliseks moraali- ja eetikakriisiks (muide, uuring ei kirjelda praegust olukorda, vaid on kokku pandud aasta alguse seisuga). Kriisist väljatulekuks tehakse ligi nelikümmend praktilist soovitust poliitilise süsteemi korrastamiseks ja poliitilise kultuuri parandamiseks.
Peaminister Ansip võib ju muidugi taas kuulutada, et kui see on kriis, siis temale meeldibki sellises kriisis elada - kuid Eesti väärib igatahes paremat. Riigikogul tuleks praeguses kriitilises olukorras ellu viia vähemalt osagi neist ettepanekutest, mida uuringu autorid erakondadele ja riigikogule korruptsioonivastase võimekuse tõstmiseks teevad.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.
Allikas: ERR