Tänavu tuli kevad teisiti. Kui seni avaldas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium riigifirmade juhtkonna palgad oma kodulehel, siis alates sellest aastast seda enam ei tehta. Ka riigi äriühingutel endil pole enam kohustust tasude jaotust avaldada.
Enamgi, kui vaja pööratakse kohustuse puudumine äraspidiseks öeldes, et palkade avaldamiseks pole alust.
Äripäeva arvates on see kahjulik tagasiminek. Just läbipaistvus on see, mis tagab tõhusa kontrolli mitte ainult ettevõtte käekäigu, vaid ka palgakasvu üle, mis enamasti monopoliseisust nautivates riigifirmades täielikult turureeglitele ei allu ning nõuab seetõttu ohjeldamist.
Lisatasusid ei avaldata. Sama kehtib tegelikult salatsemiskihku põdeva riigisektori kohta tervikuna. Kui varem oli ministeeriumidel ja ametitel kohustus avaldada kodulehel põhipalk koos lisatasudega, siis tänavu seda enam ei tehta. Näiteks ministeeriumid avaldasid 1. maiks valdavalt küll põhipalga, kuid lisatasusid mitte. Nii ei ole avalikkusel ja maksumaksjal enam täit ülevaadet, kuhu tema raha kulub ning kas seda on tehtud mõistlikult.
Muidugi võib öelda, et iseenesest on riigifirmade juhtide tasud avalikud, need on võimalik, vähemalt keskmise osas, välja arvutada. Kuid see on poolik lahendus. Sarnane sellega, mis kummitab Tallinna börsil noteeritud firmades, milles Äripäev oma tänases kaaneloos kirjutab. Juhtkonna liikmete tasud kokku on küll aruannetes leitavad, kuid väikeaktsionäri aitab infohankel pigem Äripäev, kes tasud läbipaistvalt lahti lööb. Ettevõte, mille omanik väikeaktsionär on, seda ise ei tee.
Pahatahtlik vastuargument on enamasti, et palkade avalikustamine teenib vaid uudishimu. Tegelikult teenib see ettevõtete endi huve. Kaitseb nõrgemat ehk väikeaktsionäri. Lisaks on avatus ja läbipaistvus koos õiglase tasuga reklaam ettevõttele nii uute investorite kui ka töötajate leidmisel.
Kaks vastandlikku näidet. Laias laastus jagunevadki börsil seisukohad avalikustamise osas kaheks. Üks, eesotsas Ekspress Grupi juhi Gunnar Kobini ja OEG juhatuse esimehe Madis Jäägeriga, on kategoorilisest avalikustamise vastu. Kobin nimetab börsifirmade juhtide palkade avaldamist seltskonnaajakirjanduseks, Jääger konkurentsitundlikuks informatsiooniks.
Teine seisukoht, keda parimal moel esindab Arco Vara juht Tarmo Sild, ei näe palgas midagi delikaatset ega konkurentidele huvipakkuvat. Endise advokaadi sõnutsi on avalikustamine oluline, et ei leiaks aset olukord, kus aktsionär on nagu Väike Peeter, kelle leivakott esimesena tühjaks süüakse, ja siis vaadatakse, kas Suure Peetri kotist ka midagi jätkub või on see ainult paber ja jutt ja päästepakett.
Sarnane arvamuste lahknevus on praegu ka riigifirmades, mille ilmekamaks näiteks on kaks raudteel tegutsevad ettevõtet. Kui reisirongiliikluse täielikult üle võtnud Elron (Eesti Liinirongid AS) keeldus ajakirjanikele oma juhtkonna palga täpsest avaldamisest, siis rongivedudega tegelev EVR Cargo juhatuse esimees Ahto Altjõe tegi seda isiklikult. Nii pakubki kõnealune kitsaskoht ka võimalusi. Riigifirmade juhid võiksid ise nõuda palkade avalikustamist, olles eeskujuks ka börsifirmadele.