Eestit raputanud elamislubade skandaal, aga mitmed muudki viimase aja juhtumid on tõstatanud küsimuse, kuidas tohib mõjutada poliitilisi otsuseid.
Kus on tegu lubatud lobimise, kus mõjuvõimuga kauplemisega? Sel taustal pole just ime, et justiitsminister Kristen Michal on võtnud ette poliitilise lobitöö reeglite väljatöötamise.
Michal ise küll eitab algatuse otsest seost viimase aja skandaalidega. «See on üks asi, mille ma juba ametisse asudes välja ütlesin, ja tollal ma ei näinud kuidagi ette, et siin käib vilgas elamislubadega kauplemine,» kinnitab ta.
Aga minister tunnistab, et teema on aktualiseerunud. Kuna ka mõjuvõimuga kauplemise mõiste on Eestis veel kohtupraktikaga sisustamata, siis parem olla sellistes asjades läbipaistvam ja igavam Põhjamaa riik kui vastupidi, ütleb ta.
Kuigi lobimisest on saanud eesti keeles pigem negatiivse varjundiga sõna, on see siiski igas demokraatlikus ühiskonnas õiguspärane ja vajalik tegevus.
«Ei ole mina nii naiivne ja ei ole Eesti ühiskond nii naiivne, nagu ei olda ka mujal maailmas, et kui keelata huvide esindamine ära, seda siis ei tehta ja need huvid jäävad siis esindamata,» põhjendab Michal, miks keegi ei kavatse seda keelama hakata.
Justiitsministri sõnul on see vaba ühiskonna üks tunnus, kui kõigil on võimalus oma huve kaitsta. Ent kui keegi neid huve kaitseb, oleks hea, kui ta teeb seda võimalikult läbipaistvalt. «On see siis mõni ettevõtja või emade liit või jalgpallurite ühing,» toob ta näiteid.
Erasektori huvides
Michali arvates ei olegi Eesti poliitika põhiline probleem selle nähtav osa, kuna erakondade tegevus on rohkem läbi valgustatud kui enamikul ettevõtetel. Probleem tekib äärealadel, kus mõni poliitik või mõni isik ajab isiklikku asja või otsib omale mingisugust kasu.
Ajalooliselt tuleb lobimine Inglise parlamendi eeskojast ehk lobby’st, kus huvigruppide esindajad püüdsid mõjutada saadikute seisukohti. Eesti keeles on lobimise vasteteks pakutud ka kuluaaripoliitikat, koridoripoliitikat ja tagatreplust, aga ükski neist sõnadest ei kanna siiski kogu mõiste sisu.
Juriidilises keeles on tegu avaliku võimu mõjutamisega, muutmaks õigusakte või võtmaks vastu haldusotsuseid vastavalt erasektori vajadustele.
Michal on oma varasemas töös Reformierakonna peasekretärina poliitika köögipoolt lähedalt näinud ja seetõttu arvab, et huvide poole avalikkuse ette toomine oleks hea asi. Ta on veendunud, et huvide avalikuks tegemine kaitseb kõiki ausaid ettevõtjaid ja poliitikuid.
«Palju on tühje müüte, mis tekivad väga kergesti,» ütleb ta. «Eesmärk võiks olla see, et need inimesed, kes tahavad oma huve viisakal, korrektsel ja ausal viisil esindada, saavad seda teha, sellest jääb selge jälg maha ja ei saa hiljem öelda, et need inimesed käisid midagi kahtlast tegemas.»
Kes siis on lobist? Igaüks, kes midagi tahab, ei ole veel Michali sõnul lobist. Sellena võiks ministri arvates määratleda neid, kes esindavad kedagi ja üritavad mingeid huve kusagil esindada. Näiteks advokaadid, suhtekorraldajad või erialaliidud. Ka nende endi huvides on öelda selgelt, et selles seaduse protsessis meie kliendid on sellised ja huvid on sellised.
Üheks lobisti näiteks sobib Ott Lumi, endine riigikogu liige ja Res Publica peasekretär, kes nimetab end nüüd suhtekorraldus- ja valitsussuhete nõustajaks. «Teine pool liitsõnast viitab sellele, mida võib tituleerida ka lobistina,» tõdeb ta ise.
Lumi ütleb, et sisuliselt nõustab ta mitmeid välis- ja eestimaiseid ettevõtteid-organisatsioone suhetes Eesti avaliku võimuga. Tema arvates on lobitegevuse reguleerimise puhul tegemist mõistliku initsiatiiviga, mille tagajärg ei ole kohe mingi kvalitatiivne muutus, küll aga on mõju pikaajaliselt positiivne.
«Eesti väiksusest tulenevalt võib muidugi küüniliselt ja paljuski ka õigustatult öelda, et kehtesta mis reegleid tahad, ikka lepitakse asjades saunas kokku,» ütleb Lumi.
Samas on tema sõnul suurus siin vaid üks aspekt ja lääne suurriikide puhul, kus lobitegemine on vägagi reglementeeritud, on poliitiline süsteem sageli palju suletum kui Eestis.
Esindatav avalikuks
Lumi hinnangul võiks huvide esindajate kohustus olla avaldada, kelle huve nad esindavad. Sel oleks mitu efekti: poliitikud teavad, kellega nad räägivad, ja avalikkusele on selge, kes keda ja mis alusel esindab. Avaldamine võiks olla lahendatud näiteks registriga parlamendi juures, kus eelnõude vastu huvi tundvad huvirühmad või nende esindajad end registreerivad.
Lumi sõnul on oluline määratleda ära ka see, mis on otsustajate poolt suhetes lobistidega keelatud tegevused. Praegu olevat probleem selles, et avalikus halduses toimijad peavad seda ise laias tõlgendusruumis tõlgendama ning kohati ollakse huvirühmadega suhtlemisel põhjendamatult tõrksad, kartes saada kuidagi negatiivselt mõjutatud.
Lumi hinnangul võiks kaaluda näiteks seda, et keelata võimuorganites töötanud inimestel mingi aja jooksul pärast ametist lahkumist huvirühma kasuks töötada. Eestis on tema sõnul küllalt näited, kus huvirühmad ostavad seadusi teinud ametnikke üle.
«Võiks olla selgem veelahe poliitika ja ettevõtluse vahel,» lausub Lumi.
Kas lobitööreeglite puhul on eesmärgiks rohkem valdkonna vabatahtlik eneseregulatsioon või seaduse jõuga reeglid?
Justiitsminister Michal ütleb, et üldiselt on võimalikud mõlemad teed. Ta on saanud ühelt Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) eksperdilt nõu, et eri riikide kogemust võrreldes töötavad seaduse mudelid siiski paremini.
Justiitsminister tunnistab, et pigem ollakse praegu alles tee alguses. Märtsi alguseks on kokku kutsutud nõupidamine, kuhu oodatakse advokaate, lobimehi, ettevõtjaid ja avalikkuse esindajaid.
«Soovime avameelselt arutada, millisel kujul seda valdkonda võiks reguleerida. Tahame tagasisidet nendelt inimestelt, kellel on huvid, ning avalikkuse poolelt, et kus need huvid ei paista piisavalt välja,» räägib minister.
4000 registreeritud lobisti
Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi ühises lobistide ja huvigruppide registris (Transparency Register) – selle käimasaamises mängis olulist rolli eurovolinik Siim Kallas – oli 23. veebruari seisuga kirjas 3960 lobitegijat ja muud huvigruppi. Europarlament on oma registrit pidanud 1996. aastast ja komisjon 2008. aastast, ühine register võeti kasutusele juunis 2011.
Iga registreerinu peab andma üsna põhjalikke andmeid oma organisatsiooni kohta ja ühinema käitumiskoodeksiga. Registreerumine ei ole kohustuslik, aga väidetavalt annab see eeliseid kohtumisteks vajalike eurotegelastega.
2011. aasta mais kiitsid saadikud heaks plaani, mille kohaselt tuleb europarlamendi raportitele lisada nn seadusandliku jalajälje lisa, milles iga raporti koostajad peavad andma ülevaate oma kontaktidest lobistidega.
Allikas: PM Online