Selle aasta 12.-13. augustil toimus päikesepaistelises Paides juba kümnes Arvamusfestival. Reede pärastlõunal korraldas Eesti Koostöö Kogu koostöös Korruptsioonivaba Eestiga Hariduse alal arutelu teemal “Kui tugevalt kõlavad noorte hääled koolielus?” Arutelus osalesid Anette Viin (Õpilasesinduste liidu juht), Irene Käosaar (Narva Eesti riigigümnaasiumi direktor), Triin Noorkõiv (MTÜ Alustavat õpetajat toetav kool tegevjuht ja hariduselu edendaja), Aleksei Jašin (keelekümbluse õpetaja) ning diskussiooni juhtis Trine Tamm.
Arutelu fookuses oli seekord noorte kaasamine koolikogukonnas. Kõik panelistid olid ühel nõul, et kõigest ühiskonnaõpetuse tundides kaasamisest ei piisa ning kaasamine peaks lõimuma läbi erinevate ainete ning tasandite kogu koolielus. Kaasamine on pidev protsess, mis rakendamisel suudab ennetada paljusid probleeme ning muuta kool kõikide jaoks meeldivamaks paigaks. Õpilaste kaasamine on seetõttu äärmiselt oluline, sest nagu ka panelist Irene Käosaar ütles: “Õpilased on ju need kelle jaoks me kõike seda teeme”.
Alljärgnevalt jagame teiega kolm peamist arutelult kõlama jäänud mõtet teemal, kuidas noori paremini kaasata:
Mõtteviisi muutus
Panelistid olid ühel meelel, et isegi kuii õpilased ise avaldavad soovi olla rohkem kooliellu kaasatud, on selle õnnestumises väga suur roll mängida ikkagi kooli juhtkonnal. Tihtipeale on koolijuhtidel aga välja kujunenud enda paradigmad ning hirmud, mis takistavad edukat kaasamist. Selleks peaks toimuma mõtteviisi muutus ning mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate suunal. Kui ka viimased tunnevad end juhtkonna poolt kaasatult, on suurem võimalus, et nad soovivad seda kaasatust ka õpilasteni viia. Siiski peaks iga kool lähenema kaasamisele omamoodi ning vastavalt enda võimetele, sest näiteks kaasava eelarve rakendamine võib olla liiga suur samm koolis, kus kooliperel puudub isegi elementaarne hoolimine enda kooli vastu.
Kaasamine kui õppimisprotsess
Arutelult jäi tugevalt kõlama mõte, et kaasamine on pidev õppimisprotsess ning see ei saa kunagi olla lõpuni täiuslik. Sellegipoolest ei tohiks see muutuda põhjuseks, miks kaasatust mitte proovida. Õpilaste arvamusi tuleks kuulata ka tõsisematel teemadel kui pelgalt klassiekskursiooni sihtkoha valimine või uue sündmuse korraldamine. Seejuures on oluline meeles pidada, et miski ei mõju õpilasele demotiveerivamalt kui teadmine, et nende jagatud ideid ei võetud kuulda. Olukordades, kus idee realiseerimine pole siiski piisavalt realistlik või koolis rakendatav, on oluline õpilasele selgeks teha, miks. Sellisel juhul on tal võimalik olukorrast õppida ning tunda, et isegi kui tema ideed ei läinud käiku, oli tema arvamus oluline ning ta kuulati ära. See kogemus võib anda julguse ka tulevikus laiemalt ühiskondlikel teemadel kaasa rääkida ning tõsta nooremate seas ka valimisaktiivsust.
Osapoolte võrdväärsus
Õpilaste kaasatust ja arengut tuleks toetada nende vanusele vastaval tempol ja viisil. Seejuures on äärmiselt oluline võtta kõiki osapooli võrdväärsetena. On kurb tõsiasi, et tihtipeale suhtutakse õpilastesse kui elukogemuseta noortesse, kelle ideid pole mõtet tõsiselt võtta. Paraku on oluline teadvustada, et koolipersonali- ja õpilastevahelise austava suhtlemise ja kuulamise käigus oleks võimalik väga paljusid probleeme ennetada või isegi vältida ning just seetõttu on lastesse ja noortesse võrdväärselt suhtumine äärmiselt oluline. Õpilastel on palju huvitavaid ja toredaid ideid - tuleb vaid osata neid kuulata ning neile tagasisidet anda. Vaid nii on võimalik luua meeldiv koolikeskkond, kus igaühel on tunne, et temast hoolitakse.
Arutelul jagatud mõtted võttis kokku Viktoria Jefimova