Näivast korruptsioonist ja riigiettevõtete nõukogude nimetamiskomiteedest kirjutab KVE tegevjuht Carina Paju tänases Postimehes.
Kirjutasin eelmise aasta maikuu Ärilehes sellest, kuidas uue valitsuse proovikiviks saab riigiettevõtete nõukogude koosseisude apoliitilisuse tagamine viisil, nagu seda 2017. aasta riigivaraseaduse muudatusega ette nähti.
Eksisin, kuid mõneti ka mitte – tõeliseks tuleprooviks osutus hoopis nimetamiskomitee liikmete valimine. Eelmisel nädalal teatavaks saanud komitee koosseis viitab, et eeldused riigiettevõtete nõukogude liikmesuse poliitiliseks mõjutamiseks on loodud.
2017. aastal kutsuti nimetamiskomitee ellu eesmärgiga depolitiseerida ning muuta riigiettevõtete nõukogud professionaalseks. Komiteel tuli järgemööda läbi vaadata nii nõukogude suurus kui tasustamise konkurentsivõimelisus, mis varasema erakondliku kuuluvuse põhise nõukogudesse nimetamise süsteemiga hästi kokku ei läinud.
Nüüd oleme olukorras, kus kaks kuuest uue nimetamiskomitee liikmest kuuluvad samasse parteisse kui nad ametikohale soovitanud minister.
Olen sel sügisel pidanud hunnitul arvul vestlusi sellise nähtuse nagu näiline korruptsioon teemal. Peamiselt tekib see siis, kui kõrvalseisjatele või avalikkusele jääb mulje, nagu võiks loo keskmes oleva inimese erahuvid mõjutada ametiülesannetest tulenevate kohustuste täitmist.
Tegelikust korruptsioonist erineb näiv korruptsioon selle poolest, et pole vahet, kas huvide konflikt realiseerub, st kas erahuvi tõesti ametiülesandeid mõjutas, sest kahju on juba tehtud. Näiva korruptsiooni tõeline mõju on kahju mainele ja inimeste õiglustundele. Teada-tuntud ka kui JOKK.
Ei saa öelda, et ükski nimetamiskomitee uus liige poleks ettevõtlus- või juhtimisekspert. Põhiõigusi silmas pidades ei saa öelda ka seda, et komitee liikmeks ei tohiks kunagi kindlasti saada mõne erakonna liige või rahastaja.
Mure on ju hoopis olukorra väljanägemises. Isegi kui see nii pole, siis näib kahe ministri ettepanek nimetamiskomiteesse soovitada enda erakonna liige püüdena hakata riigiettevõtete nõukogusid muutma erakonnale sobivas suunas või pakkuda erakonnale olulisele isikule koht komitees.
Nõukogu eesmärk on tagada riigiettevõtte juhtimine viisil, et see vastaks omaniku huvidele. Omanik siinkohal pole valitsev partei või koalitsioon, vaid riik. Riigiettevõte peaks seisma avaliku huvi eest. Seetõttu on oluline, et nõukogude liikmed oleksid valdkonna asjatundjad ning suudaksid riigiettevõtte spetsiifikat arvesse võttes tagada stabiilse ning eesmärgipärase juhtimise. Siin on vähe ruumi puhtalt erakondlikule huvile.
See, kas paari nimetamiskomitee liikme erakondlik kuuluvus hakkab nõukogusid poliitiliselt mõjutama, näeme juba lähiajal. Kindel on see, et kõiki komitee otsuseid hakatakse analüüsima näiva huvide konflikti valguses.
Lootust on, et seadusega tagatud komitee mitmekesisus, sh tasakaal ametnike ehk kantslerite näol aitab kaasa selle eesmärgipärasele toimimisele. Viimasena on osaluse valitsejal ehk riigiettevõtte haldusala ministril õigus põhjendatud alustel nõukogu liikme ettepanekuga mitte nõustuda.
Loodan siiralt, et seadusega loodud kontroll- ja tasakaalustusmehhanismid, kuid enamgi veel, asjaosaliste eetiline kompass, peavad vett.