Vihjeandmise seadusandlusele kui ebavajalikule ülereguleerimisele viitamine on lühinägelik, kommenteerib 9. oktoobril Äripäevas ilmunud ettevõtete juhtide kommentaare Euroopa Liidu direktiivile ühingu Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Carina Paju.
Pean ausalt ütlema, et osad artiklis välja toodud kommentaarid tegid mu silmad päris suureks. Miks?
Kui tegu pole just ennastohverdava maailmaparandajaga, julgeb teavitaja tunnistatust märku anda vaid siis, kui ta teab, mis tema vihjega juhtuma hakkab ning kuidas on tema isiklik ja tööalane elu teavitamise korral kaitstud. Inimesed, kes näevad midagi, mis võib, aga ei pruugi olla väärkäitumine, peaksid saama midagi kartmata sellest teada anda oma organisatsiooni sees. Mida suurem organisatsioon, seda nõutumana võib inimene end tunda, eriti kui vahetu juhiga on juba räägitud ja tema teemat oluliseks ei pea. Me ei saa eeldada, et artiklis juhtide mainitud avatud kultuur alati kõik probleemid suudab lahendada.