"Pealtnägija" sai salaja salvestatud kaadrid sellest, kuidas Eestis ebaseaduslik passiäri käis. Kuigi aprillis mõisteti fiktiivsete dokumentide müügis lõplikult süüdi 70-aastane Ljubov Genrihson, leidis "Pealtnägija, et lugu pole praeguseks päriselt läbi, sest kümneid tema kliente ähvardab tagantjärele dokumendi tühistamine.
Tallinna kesklinnas, Pärnu maanteel asuv politsei- ja piirivalveameti peahoone on ülimalt ebaloogiline koht, kus midagi valgustkartvat sepitseda. Ometi hargnes 2015. aasta suvel ja sügisel filmitud turvakaamera salvestistel viimaste aastakümnete üks ulatuslikumaid korruptsiooniafääre politseis.
Mängufilmilik altkäemaksulugu, millest saab tänavu aprillis jõustunud kohtumaterjalide põhjal esmakordselt nii detailselt rääkida, on moodsa Eesti üks mahukamaid kriminaaljuurdlusi, kus kuulati pealt ja jälgiti kuude kaupa ülimalt konspireeritud kohtumisi ning müüdi sõna otseses mõttes Eestit ja tema mainet.
"Tulla politsei teeninduspunkti, panna seal raha ümbrikuga lauale ja osta teenus - jah, selline asi toimus alles mõne aasta eest Eesti Vabariigis," tõdes endine juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus.
"See maht tegelikult, ma isegi ütleksin, et mitte annab mõõtu välja, vaid on üle sellest, mis on olnud suuremad organiseeritud kuritegevusmenetlused," tõdes PPA sisekontrollibüroo juht Priit Pärkna.
"Mul on Eesti riigist kahju, mul on tõsiselt Eesti riigist kahju selles mõttes, kui palju neid inimesi võib olla, kes on ebaseaduslikult saanud sellisel viisil kodakondsuse ja Eesti Vabariigi dokumendid, kellel ei ole Eesti riigiga mingit pidet, kes ei oska keelt ja kes on ebaseaduslikul alusel saanud Eesti riigi kodanikuks," rääkis kohtunik Katre Poljakova.
Politsei seadis üles lõksu
Esimesed vihjed väidetavast Tallinnas tegutsevast dokumendiveskist jõudsid politseini tegelikult juba aastaid varem: kõlakate kohaselt võis õigeid inimesi tundes soetada althõlma Eesti elamislube, passe ja muid dokumente. Politsei uuris asja, aga kinnitust ei leidnud, kuni 2014. aastal tuli esimene konkreetne niidiots. Salaagendi abil, kes esines dokumendihuvilisena, seati lõks. Kohtumine toimus tollal 60. eluaastates ametlikult invaliidsuspensionil Ljubov Genrihsoni kontoris ehk tema hõbedases Toyotas.
"Selles autos pidas ta kohtumisi, see auto oli täis pabereid. Eks me menetluse käigus, jälituse käigus loomulikult seda autot ka jälitasime ja peab ütlema, et juba see oli ise paras väljakutse, arvestades Genrihsoni sõiduoskust. Meil tekkis ka menetluse jooksul selline kartus, et ilmselt ei ole ta ka juhilube saanud päris seaduslikul teel," rääkis endine PPA sisekontrollibüroo juht Raul Vahtra.
Genrihson kontrollis oma klientide tausta. "Ebausk oli esialgu ülimalt suur. Ta kontrollis seda inimest ka läbi meie töötajate, kas see on võimalik, et tal üldse selline probleem on, kas ta on usaldusväärne jne. Kuid lõpuks õnneks ta ikkagi palus edastada isikukoodi. Ja siis me nägime selle isikukoodi liikumist ehk see liikus erinevate SMS-idega, tagurpidi keeratuna, et ei oleks võimalik aru saada, et ametnikule edastatakse ühe inimese isikukood, keda on vaja kontrollida," selgitas Pärkna.
Politsei sisekontroll käivitas oma tegevusaja ühe kõige mahukama operatsiooni koodnimega "Marika" - sama varjunime kasutas oma klientidega Genrihson. Politsei paigutas peidukaamerad naise autosse, kuulas jõugu liikmete telefonikõnesid pealt ning jälgis isegi mitmeid oma organisatsiooni töötajaid, keda kahtlustati koostöös.
Üllatuslikult seob enamikke kahtlusaluseid sarnane taust - nad on soliidses eas, pigem ohutu olemisega prouad nagu ka võtmetegelane ise.
"Tegemist on justkui Hercule Poirot' või Miss Marple'i romaanist pärit vanaprouaga, kes lihtsalt käib ringi seltskonnas, keda kõik vaatavad kui väga malbet inimest, kuid kelle taga ja sees on hoopis teine inimene," kirjeldas Pärkna.
"Ta on suurepärane manipulaator ja suurepärane inimestetundja. Seda ta kindlasti on. Inimeste tundmist ja inimeste mõjutamise oskust näitab see, kuidas ta neid inimesi, kes temaga koos tegutsesid, enda külge köidab," rääkis Poljakova.
"Kui vaadata, mis olid tema värbamismeetodid, siis võib-olla, kui tal sellist tegu hinge taga ei oleks, selles mõttes võiks ta isegi jälitajate koolitaja olla," märkis Pärkna.
Lisaks passidele jagas Genrihson muid dokumente
Kuigi "Marika" ettevõte polnud Äriregistris, tootis see iga kuu soliidset käivet. Tema kaudu sai tellida elamislube, keeleeksami tulemusi, arsti- ja töötõendeid ja isegi Eesti riigi kodakondsust. Viimati ametlikult 1990. aastatel baaridaamina tegutsenud Genrihson kasutas ka ise erinevaid variidentiteete ja teenis võltsitud dokumentide alusel riiklikku pensioni. Kliendid – enamasti Vene Föderatsioonist, aga ka mõned pealinna hallipassi omanikud - võtsid ühendust läbi vahendajate, kes suunasid usaldusväärsemad huvilised otse pealiku jutule.
Näide Ljubov Genrihsoni (LG) vestlusest ühe kliendiga (K):
K: Kuidas see käib?
LG: Eksam tuleb teha.
K: Kas garantii on? Saate isegi aru.
LG: Ei, sa võid küsida, palju tahad. See on su esimene miinus.
LG: Isegi kui ma olen aferist, ütlen ikka, et garantii on 100 protsenti.
LG: Mind teavad linnas kõik. Absoluutselt kõik.
K: Selliseid inimesi on siis palju?
LG: Terve linn! Kõik on minu tehtud - kõik komissarid on minu passidega, kategooriatega.
LG: Kõik taksojuhid on keelekategooriaga, kõik arstid ja õpetajad.
LG: Küsi Marikat, terve linn teab.
K: Selge.
"Suure tõenäosusega väga paljud neist ei oleks saanud tehtud keeleeksamit. Üks nõue Eesti kodakondsuse saamiseks on eesti keele tasemeeksami sooritamine. Ja väga paljud neist inimestest ei vallanud eesti keelt piisavalt, et seda eksamit sooritada ise. Ma arvan, et enamus neist oleksid jäänud ilma dokumendita," selgitas Poljakova.
Dokumendiäri toimis kui kellavärk
Edasi hakkas tööle muljetavaldav masinavärk. Genrihson hankis kliendile põhjaliku taustakontrolli. Põhja prefektuuri peahoones töötas tema heaks kaks staažikat politseiametnikku - Ülle Lill ja Meeli Paluvits -, kes uurisid näiteks, ega passitaotleja pole varasemast politsei huviorbiidis. See kontroll kindlustas, et isik ei tõmbaks erilist tähelepanu. Vastav info andmebaasist välja võetud, saatis Genrihson oma mehe salastatud teabele järele.
"Mindi nendega lausa Pärnu maanteele politseimaja fuajeesse kohtuma ja võeti seal ametnikelt need väljatrükid ja dokumendid vastu nende grupi liikmete poolt. See ei olnud midagi imelikku," ütles Evestus.
Eksamipäeva hommikul jälgisid uurijad juba oma silmaga, kuidas Lasnamäel Pae gümnaasiumi juures peatus juba tuttav Toyota ning peagi hakkas selle ümber siblima kirev seltskond: Genrihson ise, tema abilised, näitlejad-eksaminandid ja isegi stilistid.
"Nendel hommikutel, kui tuli eksamile minna, tuli käia näiteks enne ilusalongis või siis kuskil parklas ennast kellegi kaasabil võimalikult selle kliendi pildi moodi seada, et oleks usutav, et tegelikult hoopis teine isik läheb seda eksamit tegema," selgitas Evestus.
"Juuste lõikamine, värvimine, kosmeetilised protseduurid, habeme piiramine, mis iganes vaja oli, et selle pildiga võimalikult sarnaseks teha inimest, kes teise isiku eest keeleeksamile läks," ütles ka Poljakova.
"Kui nad said sellega hakkama mitme aasta kestel ja vähemalt on alus arvata, et ükski keeleeksamit vastu võtnud ametnik isegi ei hakanud kahtlema selles, et midagi on viltu, siis võib öelda, et Ljubov Genrihsoni grupeeringus tegutses hulk häid näitlejaid," kommenteeris Evestus.
Jälitusoperatsioon algas 2015. aasta hakul ja selleks hetkeks toimis kõik nagu kellavärk, mis viitab, et sama rutiin pidi toimima juba aastaid või isegi aastakümneid ilma, et keegi häirekella lõi. Iroonilisel kombel näitlejad isegi kurtsid Genrihsonile, et vastused hakkavad juba pähe kuluma ja eksami sooritused lähevad liiga heaks.
Näide Genrihsoni vestlusest ühe näitlejaga (T):
T: Nii, 99!
LG: Segi olete läinud?! Ma ju ütlesin…
T: Ma püüdsin nagu sain, ausalt! Olin kindel, et vähem tuleb.
T: Ma tegin hästi kirjaliku osa. Ei, mitte kirjaliku - testid.
T: Ja tegin kuulamise hästi, aga kirjutasin halvasti.
T: Oleksin ise endale pannud kõige rohkem 10, mitte 25.
LG: Raisk, täitsa segi olete läinud!
Kui eksamitulemus käes, liikusid kliendi dokumendid taas PPA-sse, kus ootasid juba uued äraostetud ametnikud. Migratsiooniameti ehk rahvakeeli passilaua töötajad Laivi Sõle teeninduses ja Žanna Pinna tänava büroos hoolitsesid, et vajalikud dokumendid töösse läheks.
"Ljubov ise teenindussaali jalga ei tõstnud, just nimelt, et mitte näidata välja, /.../ et kuninganna ikka ise nii-öelda töömehe rolli ei astu, tema ainult korraldab, organiseerib. Ja selleks olid tal spetsiaalsed inimesed, kes suhtlesid teenindajatega," selgitas Pärkna.
"Ka seal käisid Ljubov Genrihsoni kaasosalised ise, ilma inimesteta enamasti ehk siis võltsiti nende inimeste allkirju, anti isegi inimeste eest sõrmejälgi. /.../ See kõik toimub turvakaamerate all," rääkis Poljakova.
Juhuslik stiilinäide 2015. aasta ühest detsembrihommikust: Teenindaja Laivi Seeman ulatab brigadir Olga Tsvetkovale justkui andmete kontrolliks ankeedi. Väike tsiki-briki, ümbrik paberilehe alla, veel viimased juhtnöörid ja ongi tehtud. Sarnaselt vahetasid omanikke kümned ja sajad eurod, šokolaadikarbid, mõned riidehilbud ja isegi ahjusoojad küpsetised.
"Samas, et mõista neid ametnikke veidike, siis nad olid ilmselt nende väikeste kingitustega sattunud nagu lõa otsa. Need olid täiesti korralikud kodanikud, kes sattusid Ljubov Genrihsoni võrku ja kelle elu siis Ljubov Genrihson ka ära rikkus," kommenteeris Evestus.
Nad isegi praalisid Genrihsonile, et tööl peetakse neid ausateks ametnikeks samal ajal, kui nad tegelikult kild-killu haaval lammutavad süsteemi.
Näide Meeli Paluvitsa (MP) ja Ljobov Genrihsoni vestlusest:
MP: Tead,mulle antakse sel aastal medal!
MP: Eeskujuliku töö eest.
LG: Kas sa pole siis ära teeninud?
MP: Kujutad ette!
LG: Minu arust oled sa selle ära teeninud.
MP: Tead, see orden on selline rist.
LG: Ma tean, Ülle näitas mulle.
MP: Jah, ilmselt samasugune.
LG: Mul on hea meel, et sind hinnatakse.
Kahtlustuse sai ligi 90 inimest
2016. aasta sügisel, pärast poolt aastat salajast jälgimist, otsustas politsei Genrihsoni ja tema pundi maha joosta. Et kahtlustatavate ringis oli kümneid inimesi, toimusid üheaegselt linna erinevates otstes koordineeritud haarangud ja läbiotsimised. Otse tööpostil peeti kinni ka petistest riigiametnikud.
"Oli ka inimesi, kes tulid ja ütlesid: jah, ma märkasin, et käisidki ühed ja samad inimesed erinevate klientidega ilma järjekorrata, märkasin ka mingisuguseid võib-olla kingitusi või asju, mis seal üle anti, aga ma ei osanud midagi kahtlustada. Meiega organisatsiooni jaoks oli selles mõttes äratuskell," rääkis Raul Vahtra.
Kokku sai kahtlustuse ligi 90 inimest, neist suur osa on kliendid, aga sealhulgas neli politseitöötajat, kes sõlmisid prokuratuuriga kokkuleppe.
Lõpuks ainult Genrihson eitas süüd lõpuni ja teda saatis ka mingil määral edu. Ta suutis kohtupidamist kõikvõimalike nippidega nii pikalt venitada, et aja jooksul vahetus enamik asja menetlejaid, näiteks prokurör Evestusest on saanud MTÜ Korruptsioonivaba Eesti juht ja teatrikriitik ning sisekontrolli eksjuht Vahtra töötab nüüd pangas.
Pööreterohke kohtuvaidluse lõpuks, mis kulmineerus sellega, et uus prokurör lasi kogemata riigikohtusse edasikaebamise tähtaja mööda, läks nii, et Genrihson mõisteti küll süüdi ebaseadusliku dokumendiäri korraldamises, aga mitte kuritegeliku ühenduse juhtimises ja ta pääses nelja-aastasest vanglakaristusest.
Teistele daamidele, kes võtsid juba vastu karistused kuritegelikku ühendusse kuulumises, avas see uue võimaluse, sest kui pole pealikku, ei saa ju olla ka kuritegelikku gruppi.
"Ütleme nii, et me kõik maksame oma kooliraha. Aga kas see kooliraha tuli maksta selles protsessis, ma pole päris kindel. Aga jah, nii see on paraku," tõdes Poljakova.
Ka politsei jaoks pole juhtum lõppenud, sest Genrihsoni klientide tausta läbikammimine käib senimaani. Võimalik, et nii mõndagi neist ähvardab kodakondsusest või elamisloast ilmajäämine. Veel sügavamad järeldused tehti aga organisatsiooni sees.
"See oli läinud liiga kaugele, et õigel hetkel seda ei märgatud, midagi oli nagu väga viltu," tõdes Evestus.
Vaata saatelõiku ERRis.