COVID-19-st võimendatud kriisiajal tuleb erilist tähelepanu suunata hämara taustaga seaduseelnõudele ja puuduliku läbipaistvusega lepingutele ning kutsuma üles erilisele tähelepanelikkusele avatud valitsemise printsiipidest kinnipidamisel. Avatud valitsemise all pean siinkohal silmas riigijuhtimise kvaliteedi pidevat tõstmist, hõlmates eelkõige võimu ausat ja läbipaistvat teostamist ning tervikliku info kättesaadavust, kirjutab tänases Eesti Päevalehes KVE juhatuse esimees Steven-Hristo Evestus.
Debatt Rahandusministeeriumi poolt Eesti riigi huvisid esindama palgatud USA advokaadibüroo taustakontrolli, valikukriteeriumide, huvide ja koostöö eesmärkide üle kogub põhjendatult hoogu. Uuriva ajakirjanduse töö tulemusena on esitatud advokaadibüroo huvisid ja motiive kahtluse alla seadvaid väiteid ja tõendeid. Sellega seoses on tekkinud põhjendatud kahtlus võimalikus vastaspoole huvide teenimises, selliste suhete mõjus käimasolevale menetlusele ja õiguskaitseasutuste vahel toimuvale piiriülesele koostööle. Kahtlustele on hoogu juurde andnud valitsusliikmete ebamäärased vastused ja ekspertide kõhklevad selgitused. Rahandusministeerium ise selgitab oma tegevust välispartneri valikul üldsõnaliselt ning tõusetunud kahtluste sisusse laskumata ning neid kummutamata.
Avalikkusele kättesaadavat infot läbi hammustades leiame end puudulikust inforuumist, milles avatud valitsemise põhimõtetest ja rahapesu tõkestamise värskematest trendidest on osavalt mööda vaadatud. Tabame end olukorras, kus üritatakse kahtluse tõstatajaid süüdistades ja otsuse selgitamiskohustust eirates lükata probleem kõrvale või muuta see olematuks.
Väärib tunnustamist, et aastatepikkune siseriikliku seadusandluse ja valdkonnapõhiste juhiste täiendamine ning järelevalve- ja õiguskaitseasutuste koostöö tõhustamine rahapesu vastase võitluse efektiivsemaks muutmisel on juba vilja kandnud. Lüngad on tasapisi kõrvaldatud ning rahvusvahelisest õigusest ja praktikast antud suunised meie seadustesse üsna ulatuslikult üle võetud.
Eesti finantssüsteemi ärakasutamist soosivad nõrkused on teinud meid rahvusvaheliselt nii tuntuks kui haavatavaks ning varasemate rikkumiste tagajärgedega tegelemine ja selle kaudu nii varalisi õigusi kui mainet puudutava kahju minimeerimine on riigi ülesandeks ja kohustuseks.
Eestis on paari aasta eest käivitatud kriminaalmenetlus, milles selgitatakse välja kohaliku finantssüsteemi ebaseadusliku ärakasutamise tulemusena toime pandud rikkumisi - nende sisu, ulatust ja toimepanijaid. Kuna kohtueelset menetlust toimetatakse prokuratuuri juhtimisel ja vastutusel, siis on seni kogutud teave avalikkuse silme eest õigusemõistmise huvides kaitstud ning seega mõeldud vaid asutusesiseseks kasutamiseks. Sellisele teabele omavad juurdepääsu menetlejad ning menetleja põhjendatud ja seadusel tuginevast kaalutlusotsusest lähtuvalt vaid üksikud väljavalitud isikud. Menetlejate ülesandeks on kaitsta sellist teavet lekkimise ja vastuoluliste huvidega seotud isikute ligipääsu eest. Info jagamise kergekäelist otsust tehes on peamiseks ohuks õiglasele ja ausale tulemusele suunatud õigusemõistmine.
Ulatuslikud finantssüsteemi puudujääkide ärakasutamisega seotud tegevused on oma loomult piiriülesed ning tihti on nendesse kaasatud riigid, kelle tegevus on suunatud kiire menetluse ja õigusemõistmise takistamisele. Viimatimainitud põhjusel on selline koostöö olnud eriti keeruline Venemaaga ning sellise koostöö puudulikkuse tõttu on liiva jooksnud juba mitmed rahapesumenetlused. Suuremahuliste finantsrikkumiste menetlusi saadab menetlejate vaheline piiriülene koostöö ning menetlusliku tulemuse määrab selle edukus. Koostööaltite riikide puhul lähtutakse kokkulepetest ja tundlik infovahetus saab toimuda vaid rangelt teist poolt usaldades. Riigid kasutavad sellise koostöö õigusliku alusena rahvusvahelisi konventsioone ja poolte vahel sõlmitud õigusabilepinguid. Teavet vahetatakse vaid tingimusel, et seda ei avaldata kohtueelse uurimise kestel kolmandatele ehk menetlusvälistele isikutele ega kuritarvitataks muul viisil. Just nii nagu on õiglase kohtumenetluse eelduseks riigi esindajate (s.o uurijate ja prokuröride) poolt sõltumatult kogutud kohtukõlbulikud tõendid, on riikidevahelise rahvusvahelise koostöö õnnestumise võtmeks vastastikune usaldus ja oma lubadustest kinnipidamine. Usalduse kaotamine võrdub menetluslike väljavaadete luhtumisega.
Kui kriminaalmenetluses ei saa olla aktsepteeritav kahtlustest (n huvide konflikti, tunnistaja usaldusväärsuse) osas möödavaatamine ning selleks sisutühjade põhjenduste esitamine, siis seda enam ei tohiks see olla lubatav valitsuse tasandil menetlust ja riikidevahelist koostööd otseselt mõjutavate tegevuste elluviimisel ja hilisemal selgitamisel. Vastaspoole huvisid vahendanud USA büroo kaasamisel riigi esindamisse ja riigi nimel toimetatava kriminaalmenetluse võimalikul kahjustamisel võib antud kontekstis avalduda otsene või kaudne seos. Sellist seose osas tõusetunud kahtlusi tuleks kõrvaldada, mitte aga eirata.
Avatud valitsemise lähtekohtadeks on muuhulgas valitsuse otsuste läbipaistvus, ausus selgitamiskohustuse täitmisel ning säästlik ja kaalutletud avalike vahendite kasutamine. Praeguses situatsioonis on mitmed valitsusliikmed olnud uurivas ajakirjanduses esitatud kahtlustele selgituste andmisega pigem laialivalguvad kui tõsiseltvõetavad. USA bürooga sõlmitud lepingu sisu ja eesmärke selgitava kommenteerimise keeldumist põhjendatakse osaliselt konfidentsiaalsusklausli, osaliselt ärisaladuse kaitsega. Jääb arusaamatuks, missugune seos on riigi huvide esindamisel ning usalduskriisi tekkimise välistamisel ärisaladuse ja konfidentsiaalsusega. Samas, kui need alused on olemas, kuuluks sellest olenemata rohkem ruumi aruandmisele ja tõusetunud kahtluste kõrvaldamisele. Vastupidine, info kättesaamist piirav tegutsemisviis viitab tõsisele küsitavusele USA bürooga sõlmitud lepingu eesmärgi osas ja eelkõige selle igakülgselt riigi huvisid arvestavale tulemuslikule realiseerimisele.
Seni piisavalt selgitamata asjaoludel valituks osutunud USA büroo on andnud peale lepingu sõlmimist avalikkusele teada, et Eesti huvide edasisel rahvusvahelisel esindamisel teeb ta selle eeldusena sisulist koostööd tundlikku menetlusinfot valdavate kohalike õiguskaitse- ja järelevalveasutustega. See on loogiline, sest muul viisil ei saakski koostöö tõhusust eeldada ja tulemust oodata. Kui kandidaatide selekteerimine, lepingu sõlmimise sisulisemad asjaolud ja valituks osutunud osapoole suhtes tõusetunud kahtlused ei ole hõlmatud kodanikuühiskonna esindajate, vaba ajakirjanduse ega Riigikogu erikomisjonide teadmisvajadusest, siis sellise ignoreerimise kaudu ei ole kahtlused olematuks muutunud. Kõige enam jääb selle juures häirima küsimus, kuidas on võimalik sellises koguses tõusetunud ebaselguse juures õiguskaitsel nendest küsimustest mööda vaadata ja värskele välispartnerile usalduslikuks koostööks uks avada.
Samuti ei ole kõrvaldatud tõsist kahtlust, et Eestis läbiviidava menetluse subjektide ja USA büroo poolt esindatud kliendi puhul pole peidus kattuvat ja üsna vastuolulist ühist nimetajat. Nimetatu ei pruugi viidata otseselt huvide konfliktsituatsiooni esinemisele, kuid omab märkimisväärset tähendust välispartneri motiivide ja usaldusväärsuse hindamisel. Teadmata on ka asjaolu, millisel seisukohal on uue välispartneri suhtes Eesti riigiga koostööd tegevad USA õiguskaitseasutused ja saatkonna esindajad ning kas vastav sisuline koostöö Eestiga on juba selle tulemusena kannatanud või ollakse alles jõudmas võimaliku usalduskriisini.
Rahandusministeeriumi eestvedamisel on tugevdatud rahapesu ja terrorismi rahastamist tõkestavat seadusandlust ning meie finantssüsteemis tegutsevad kohustatud isikud peavad otsa vaatama üha enam karmistuvatele reeglitele. Oluline osa nendest reeglitest on seotud klientide suhtes üha tugevnevate hoolsusmeetmete kohaldamisega. Arusaadavamas keeles väljendatuna tähendab see seda, et teatakse, kellega ärisuhe luuakse ning monitooritakse järjepidevalt selle suhte olemust. Riskide ilmnemisel tehakse aga kõik selleks, et neid maandada ja kõrvaldada, mitte aga ignoreerida. Seejuures ei ole midagi kummastavat selles, kui aja jooksul teatavaks saanud asjaolud tingivad lõpuks kliendisuhte lõpetamise. Juhised ja reeglid on paika pandud, hoopis teine teema on see, kuidas nende andjad neist ise aru saavad ja tõlgendavad.
Kuigi Eesti finantssüsteem on varasemalt olnud hõlptulu jahtivatele õnneküttidele sobivaks mängumaaks, siis ei saa Eesti varasemat koostööd välisriikidega nimetada olematuks ja omaks võtta saamatu partneri rolli. Siinjuures ei tasuks kõrvale jätta eelnevale väitele tooniandvat asjaolu lähiminevikust, kui just Eesti ja USA õiguskaitseasutuste vaheline koostöö tõi ühiselt menetletud Ghost Click`i ehk Kummituskliki rahapesumenetluses Eesti riigile seni rekordilise ca 18 miljoni eurose kriminaaltulu. Just sel põhjusel ei kõla arvestatava argumendina väide, et menetlusvälise büroo palkamisega üritatakse tõhustada rahapesuvastast võitlust, selgitada toimunu tegelikud asjaolud ja kaitsta riigi mainet ja huvisid.
Eesti finantssüsteemi edaspidisel kaitsmisel, varasemalt sooritatud rikkumiste avastamisel ja põhjuste selgitamisel ning riigi huvide eest seismisel tuleb sellesse panustada seaduslike, põhjendatud ja läbipaistvate tegevustega. Säilitamaks usaldusväärse partneri ja oma vigadest õppinud riigi maine välisriikide silmis, on riigi kohustuseks võimalike uute kahtluste tekkimisel need avatult ja piisava võimaliku selgusega tuvastada või ümber lükata. Rahapesuvastases võitluses on kaalukauss hetkel kahtluste poole kaldu, kuid kahjulikku tagajärge saab sel korral veel vältida. Rahapesu tõkestamine ja riigi huvide kaitsmine ei saa toimuda varjatult saladuseloori all ega kellegi ambitsioonidest lähtuvalt.
Loe artiklit Eesti Päevalehest.