22. augustil Postimehes ilmunud artikli põhjal on Tallinna Tehnikaülikooli Nurkse Instituudis toimunud süsteemne eurotoetustega skeemitamine. Inimesed, kes polnud projektiga OpenGovIntelligence (OGI) seotud, on projekti eelarvest töötasu saanud, kirjutab ajaleht. Avaldatud lindistuste põhjal on instituudi juhi Erkki Karo sõnul selline teguviis ainuke võimalus oma töötajatele palka maksta ning instituudile reservfond tagada.
Viis kuud tagasi sai juhtumist vilepuhuja kaudu teada ka TTÜ rektor Jaak Aaviksoo, kes aga ei soovinud projekti kohta teada täpsemaid andmeid ning kelle kevadel tellitud Horisont 2020 puudutav protsessipõhine siseaudit kõnealust projekti ei uurinudki.
Mida me praegusel hetkel juhtumist õppida saame? TTÜ-s on vilepuhuja, kes pole mitu kuud pärast tunnistatut saanud tagasisidet sellest, kas ja mida tema vihjega pihta hakati. Mitte midagi ei muutunud, mis eeldatavasti on ka teavitaja põhjus meediasse pöördumiseks.
Ülikool jättis kasutamata unikaalse võimaluse kohe uurida, mis läks valesti, tunnistada avalikult oma viga ning tõhustada sisekontrollisüsteemi. Selle asemel on nüüd paratamatu avalikkuse tähelepanu ja kahju nii ülikooli juhtimise mainele kui finantsidele.
Vilepuhuja ülesanne pole asju tõendada ega uurijat mängida. Tema ülesanne on võimalikult kiiresti oma tõsistest kahtlustest teada anda. TTÜ peab vastutama selle eest, et asutuses on kindlad vilepuhumise meetmed ning kanalid. Seni avaldatu põhjal on näha, et TTÜ-l ei ole kahjuks süsteemi, kuidas vilepuhujate vihjeid kasutada. Kindlasti peab ülikool tagama, et vilepuhujat kaitstakse igasuguse tagakiusamise eest.
Väärkäitumisest teavitamise süsteem tuleb organisatsioonis rakendada ennetavalt, vihjete laekumist võtta tõsiselt ning meetmete tõhusust pidevalt hinnata.