Sellal kui haiglad korraldavad riigihankeid näiteks mähkmete ostuks, võtavad riigi- ja omavalitsusasutused igal aastal ametnike suvast lähtudes üürile sadade miljonite kroonide eest kinnisvara.
Sedasama ametnike suva demonstreeris läinud nädalal Äripäevas ilmunud lugu kohtute raamatupidamiskeskuse otsusest üürida endale uued ruumid reformierakondlase Neinar Seli firmale kuuluvas Tartu Tasku keskuses.
Kui Postimees uuris nii raamatupidamiskeskuselt kui pakkumuse teinud firmadelt, mismoodi pakkumusi küsiti, selgus, et kogu protseduur oli paras pudru ja kapsad.
Tartus Laial tänaval asuv Elioni hoone, mida varem üüris rahvusvaheline IT-ettevõte Playtech, võinuks sobida raamatupidamiskeskusele suurepäraselt. Elion pakub seda pinda praegu üürile 110-kroonise ruutmeetrihinnaga, millega jõudnuks kindlasti ka lõppvooru.
Teene sõbrale
Elioni rendi- ja omandiõiguste juhi Jüri Lobjakase jutu järgi teatas raamatupidamiskeskus talle, et Elioni pakkumus ei sobi, sest Taskus saavat üüripinna lausa müstilise, 80-kroonise ruutmeetrihinnaga. «Öeldi, et meie pakkumine pole konkurentsivõimeline,» meenutab Lobjakas.
Elion loobus edasi kauplemast. Lõpuks võttis raamatupidamiskeskus aga Tasku pinna üürile hinnaga 118 krooniga ruutmeetrist. Võrdluseks: viimasesse vooru jõudnud Tarmeko KV pakkus näiteks üüripinda 105 krooniga ruutmeetrist.
Pinda Tarmeko KV-lt üürides võinuks riik omaenda arvutuste järgi veidi rohkem kui kolme aasta jooksul kokku hoida üle 300 000 krooni. Aga raamatupidamiskeskus ei teinud seda, sest WCsid oli vähe, köök oli liiga suur ja tegelikult tehti raamatupidamiskeskuse töötajate seas küsitlus, mille järgi eelistas lõviosa daamidest töötada ikkagi Tartu südalinna moodsas büroohoones. Rimi ja trendipoed on siin ju käe-jala ulatuses.
Isegi Neinar Seli firma pakkus raamatupidamiskeskusele üüripinda kesklinnast kaugemal asuvas hoones 95-kroonise ruutmeetrihinnaga, ometi sellest loobuti. Kui nüüd lisada kogu loole 274-kroonine ruutmeetrihind, mida raamatupidamiskeskus seni oma Tartus asuvate ruumide eest maksis, tekib küsimus, kes sellise ülikalli üürimisotsuse tegi. Vastus on seegi kord lihtne: ametniku suva.
Ka Seli ise ütleb, et tema ettevõte tegi alternatiivina Taskule ka odavama pakkumuse. «Selline meili teel põksumine käis – mitte et lähed tavalisele oksjonile, kus käib vähempakkumine, vaid üks töötaja kaupleb meilitsi, et «Meile tegid konkurendid sellise pakkumise, kas teie lähete kaasa?».»
Seli ütleb, et kui raamatupidamiskeskuse jaoks oleks määrav hind, siis oleks ju võinud rentida tema ettevõttele kuuluva E-Kaubamaja.
Tegelikult poleks aga kohtute raamatupidamise keskus pidanud üldse ainsatki pakkumust võtma – piisanuks sellest, kui keskuse juht valinuks oma suva järgi ükskõik millise endale meeldiva üüripinna.
Raamatupidamiskeskuse juhataja Christer Haimi oli ju isegi korrektne – võeti pakkumusi ja peeti läbirääkimisi. Kui küsida, kas ja millises meedias avaldati pakkumiskutse, vastab Haimi õigesti, et meedias kuulutust ei ilmunud, sest seadus ei nõua seda. Komisjoni samuti ei moodustatud, otsuseid arutas omavahel neli raamatupidamiskeskuse töötajat.
Kui Postimees küsis paarilt juristilt, kas riigihangete seadusest on välistatud kinnisvara üürimise lepingud, oli esimene vastus eitav. See ei ole ometi võimalik! Needsamad juristid viskasid aga pilgu seadusele ja tunnistasid, et just nii ongi. Riigihangete seadus jätab sõnasõnaliselt välja igasugused kinnisvara üürimise lepingud.
Riik, omavalitsused ja avalik-õiguslikud asutused omandavad järjest vähem kinnisvara ja eelistavad üürilepinguid. Siin pole aga mingit probleemi teha teene oma ammusele sõbrale, erakonnakaaslasele või kas või altkäemaksu maksjale. Hind pole oluline ja küll leiab põhjenduse, miks just see koht on parim.
See, kuidas üürilepingutest sai ametnike ja nende semude mängumaa, on pirakas küsimärk. Ainuüksi Riigi Kinnisvara AS üüris mullu kinnisvara välja ligi 220 miljoni krooni eest. Sellest ligi 95 protsenti üürisid riigi- või omavalitsusasutused. Riigi Kinnisvara kuulub aga riigile, samas üürib riik aga erafirmadelt vähemalt sama suure summa ulatuses politseihooneid, büroosid jne. Riigil endalgi puudub täpne ülevaade, kui suurest summast on jutt.
Rahandusministeeriumi pressiesindaja teatas, et praeguses riigivararegistris puuduvad andmed riigi poolt üürile võetud ruumide kohta. Alles tuleval aastal hakkab tööle uus riigi kinnisvararegister, kus on andmed ka üüri- ja rendilepingute kohta. «Lisaks sellele on kavas veel sel aastal kinnitada valitsuse määrusega üürilepingute üldtingimused ehk kinnitada riigi üürilepingu standard,» ütleb pressiesindaja.
Seadust tuleks muuta
Postimehel ei õnnestunud läinud nädalal saada kommentaari riigikontrollilt, mis on selliste «üürikonkurssidega» korduvalt kokku puutunud, küll aga ütles riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher, et säärased tehingud on varemgi tähelepanu pälvinud. «Näiteks 2002. aastal tegi toonane keskerakondlasest siseminister suure tehingu Tallinnas asunud Kalevi kommivabriku hoonega, kuhu viidi politsei,» meenutab ta.
Vaheri kinnitusel ei suudeta üürilepingute puhul veenvalt näidata, miks valiti välja üks või teine pakkumus, ja lõppkokkuvõttes pole kogu protsess läbipaistev. «Arvan, et see teema tuleks võtta väga tõsise vaatluse alla,» lisab ta. «Tuleb saada vastus, miks see nii on, ja teiseks tuleb välja töötada lahendused, kuidas olukorda muuta.»
Riigihangete vaidlustuse komisjoni esimees Taivo Kivistik tunnistab, et tallegi tuleb üllatusena, et riigihangete seadus jätab välja kinnisvara üürimise.
Kivistik meenutab: «Kunagi kümmekonna aasta eest oli rendilepingute seadusest välistamise üheks argumendiks see, et ei ole võimalik rentida abstraktselt kusagil mingit ruumi, vaid see pind tuleb saada konkreetses kohas,» selgitab ta. «Vahepeal on olukord Eestis muutunud – tollal tegutses enamik riigiasutustest oma pindadel, nüüd aga pole see enam nii.»
Kivistik tunnistab, et riigihange suudaks kõigi oma puuduste kiuste teha üüripindade konkursid senisest selgemaks ja läbipaistvamaks. Ta lisab, et seaduse erand kinnisvararendile oleks mõistlik üle vaadata.
Seadus välistab
• Riigihangete seaduses sätestatud korda ei ole hankija kohustatud rakendama, kui leping sõlmitakse kinnisasja või sellega seotud õiguste omandamiseks, üürimiseks või rentimiseks, sõltumata lepingu liigist.
• Kohtute raamatupidamiskeskus võttis pakkumised 13 firmalt. Lõppvooru jõudis viis pakkumist.
• Vaja oli 400–600 ruutmeetri suurust üüripinda.
• Otsuseid langetas neli töötajat, kuulutust ei avaldatud.
• Lõpuks renditi 501,2 ruutmeetrit Tartu Tasku keskuses, hinnaga 118 krooni ruutmeetri eest. See teeb aastaseks üürikuluks 710 000 krooni. Tarmeko KV pakkus samal ajal 485,5 ruutmeetri suurust pinda 105 krooniga ruutmeetri eest. See teeks aastaseks üürikuluks 612 000 krooni.
Allikas: kohtute raamatupidamiskeskus