Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski sõnul on meditsiinivaldkonna viimaste aastate jooksul läbipaistvamaks muutmine ja hiljuti ilmsiks tulnud pettusejuhtumid teedrajavad ning nende tegelik mõju ilmneb tulevikus.
1. juulist hakkas kehtima uus eesmärgiga hambaravihüvitise süsteem, ent seni on 547 hambaravikliinikust sellega liitunud ainult veidi üle 100, mistõttu hüvitis jääb paljudele inimestele kättesaamatuks. Hambaarstid on muudatust väljatöötamisest saadik kritiseerinud. Peale selle on tänavu avalikuks tulnud mitu haigekassaga seotud pettust, mille puhul on tähelepanu pälvinud haigekassa suletud suhtumine. Eesti Päevaleht rääkis neil teemadel valdkonna eest vastutava ministri Jevgeni Ossinovskiga.
Kuidas juhtus, et enamik hambaravikliinikuid pole nõus hüvitiste süsteemiga liituma ja haigekassa partneriks hakkama?
Eks see oli mõneti sellesse süsteemi sisse programmeeritud. Meil oli laias laastus kaks suurt valikut. Üks oli selline, et anda lihtsalt see raha hambaravikliinikutele ehk lasta raha vabale turule patsiendiga kaasa. See oleks kindlasti toonud kaasa hambaraviteenuse hinna tõusu ega oleks eesmärki, et hambaravi oleks rohkem kättesaadav, kõige paremal viisil täitnud. Sellepärast valisime, et hüvitist saab juhul, kui hambaravikliinik on haigekassa lepingupartner. Sellel juhul on hinnad piiratud. Kuna hambaraviturg on väga hajutatud, siis otsustasime selle asemel, et teha mingit hankemenetlust, kus valitakse lepingupartnerid, minna avatud lepingu võimalusele. Ehk siis kõik, kes soovivad selle raames teenust osutada, saavad seda teha.
See on ka põhjus, miks me ei ole kahjuks suutnud veel kõikides suuremates keskustes seda teenust käivitada. Aga olen optimistlik, et see asi septembriks enam-vähem laheneb. Paljudel hambaarstidel, kellega ma olen rääkinud, on olnud uue infosüsteemi käivitumise tõttu hirm. Nad on öelnud, et nad vaatavad, kuidas esimesed kuud lähevad, ja seejärel teevad otsuse, kas liituda või mitte.
Me teadsime ja aktsepteerisime seda, et kallimale kliendile orienteeritud kliinikud selles skeemis ei osale. Huvi oli saada 12 miljonit eurot sellele turule juurde. Ütlesime, et paneme hambaraviturule raha juurde selge sotsiaalse ülesandega vähendada finantsbarjääre väiksema sissetulekuga elanike hambaravi saamisel.
Haigekassa ei mõelnud välja küll hüvitist, aga hinnakirja tegid ikka nemad. Sellesama hinnakirja, mille järgi peavad näiteks hambaarstid kasutama ühte paari kummikindaid kolme patsiendi peal.
Selles küsimuses sotsiaalministeerium loomulikult mingit seisukohta ei võta. Ma saan öelda ainult seda, et kõik erialaseltsid vaidlevad igal aastal haigekassaga kõikide hindade üle ja loomulikult käib vaidlus selle üle, et kõik hinnad on liiga madalad ja peaksid olema kõrgemad. Haigekassa on siin keerulises olukorras, sest neil on kaks ülesannet. Esiteks tagada võimalikult kvaliteetne tervishoiuteenus kõikidele abivajajatele ja teisest küljest mitte viia Eesti riiki pankrotti. See on see kompromiss, mida otsitakse kõikidel erialadel. Igal aastal vaadatakse hinnad üle. Kas iga otsus on alati 100% õige, seda hinnangut mina ei oska anda. Kuna neid otsuseid langetatakse väga palju, siis kindlasti tehakse kuskil ka vigu.
Tahame kindlasti muuta haigekassa juhtimisstruktuuri. Näiteks et nõukogu juurde tekiks eksperdikomisjon, kes suudaks hinnata just nimelt selliseid aspekte, kas konkreetsed hinnad on õiged või mitte. Praegu nõukogul seda kompetentsi ei ole.
Aga miks on haigekassa hinnakiri ikkagi nii madal, et hambaarstid peavad nõnda protestima? Kas see tuleb tõesti rahapuudusest või arvab haigekassa, et arstid püüavad liigrikastuda?
Haigekassa põhikirjaline eesmärk ei ole kindlasti mõjutada meditsiiniettevõtete kasumlikkust. Küll on nende eesmärk tagada võimalikult paljudele inimestele võimalikult hea tervishoiuteenus võimalikult väikeste kuludega tulenevalt Eesti tervishoiusüsteemi väga tõsistest eelarvepiirangutest.
Võimalikult hea tervishoiuteenus on see, kui hambaarst peab kasutama kolme patsiendi puhul üht paari kummikindaid?
Ma ei oska seda konkreetset anekdootlikku näidet kommenteerida, sest ma pole spetsialist selles metoodikas. Aga väiteid, et haiglad peavad pakkuma kehvema kvaliteediga terviseteenust, sest haigekassa hinnad ei vasta turuhindadele, esitatakse kogu aeg. Kui neisse rohkem süveneda, siis tavaliselt on selgunud, et väited ei vasta tõele.
Miks on hambaravihüvitis mõeldud kõigile? Miks ei võiks keskmist ja kõrgemat palka teenivad inimesed, kellel pole seda 30 eurot vaja, jätta raha nendele, kellel seda rohkem tarvis läheb?
Seda hüvitist ei pea kasutama. Ka minu enda hambaarst ei liitu selle skeemiga. Täpselt samal põhjusel, et ta tahab osutada kallimat teenust. See on minu valik, et ma olen valmis maksma kallima teenuse eest. Ma tean veel väga paljusid inimesi, kes seda hüvitist kasutama ei hakka. See tähendab, et seda kasutavadki need, kelle jaoks on see vajalik.
Aga seal on piir ees. Vähekindlustate jaoks on hüvitis 85 eurot.
Piir on loomulikult ees. Hambaravihüvitis sai valitsuselt 12 miljonit eurot aastas. Selle raha eest ei ole võimalik katta kõikide Eesti patsientide keskmist hambaravikulu. See on fakt. Keskmine hambaravikulu Eestis on pisut üle 100 euro aastas – nende patsientideta, kes hambaravi teenust pole üldse saanud. See varjab tegelikke andmeid, sest väga paljud, kelle hammaste tervis on väga kehv, arstile ei jõuagi.
Pensionäride puhul suudame peaaegu selle keskmise ravi maksumuse ära katta: 85 eurot pluss 15 eurot ehk omaosalus ja tulebki kokku 100 eurot. Täiskasvanute puhul seda paraku teha ei õnnestu. Seal on hüvitatav arve 60 eurot, millest 50% maksab inimene ja 50% maksab haigekassa. Täiskasvanute hüvitist peaks arvutama samuti 100 euro järgi ehk 50 eurot hüvitis ja ülejäänud 50 eurot patsiendi omaosalus. See oleks ideaalne, aga tänavust eelarvet planeerides ei saanud me üle 30 euro teha. Esimese aastaga näeme ära, kui palju hüvitist tegelikult kasutatakse. Tulevikus tahame seda kindlasti suurendada.
Ma ei saanud päris täpselt aru. Kui mina oma 30 eurot ära ei kasuta, siis kuidas saavad näiteks pensionärid, lapseootel naised või lasterikkad pered seda raha kasutada?
Kuna hüvitis käivitus poole aasta pealt, siis selleks aastaks on prognoositud kuus miljonit eurot. Kui me näeme, et kulutatakse näiteks neli miljonit, siis järgmisel aastal on piirmäär kõrgem, et püsida 12 miljoni piires.
Seega see võib tõusta?
Loomulikult. Peakski tõusma.
Räägime haigekassa pettustest. Mind isiklikult on väga häirinud, kuidas te olete korduvalt pisendanud avalikuks tulnud topeltarvete probleemi ja väitnud, et need pettused on olnud väga väikesemahulised. Te olete eri lugudes nimetanud summasid, olgu need siis tuhanded või kümned tuhanded eurod, ja alati märkinud, et haigekassa eelarve on ikkagi üle miljardi euro ja pettused moodustavad sellest väga väikese osa. Need lood pole ajakirjandusse jõudnud lihtsalt. Meditsiinivaldkonnas töötavad inimesed kardavad oma töökoha pärast ega taha neist asjust rääkida. Isegi kui ajakirjandusel on olnud tõendeid kasvõi tuhandete petetud eurode kohta, on iga juhtumi puhul tegelikud summad olnud märksa suuremad. Haigekassa pettused on sisuliselt avalik saladus. Miks te olete seda probleemi pisendanud, selle asemel et võtta haigekassas toimuv pulkadeks lahti ja seda muuta?
Ma vabandan, kui on jäänud mulje, et ma olen seda kuidagi pisendanud. Ma kindlasti ei ole tahtnud seda teha. See on väga tõsine probleem, sest tervishoiusüsteemi juhtimise usaldusväärsus on sattunud löögi alla. See, kas varastati 200 000 või 400 000 eurot, pole isegi kõige tähtsam küsimus. Märksa olulisem on, et haigekassas, kus on vähe raha, on süsteemsed pettused. Mõned neist on tänuväärselt välja tulnud ja kindlasti väga suur hulk veel ei ole. See on täiesti selge. Korruptsioon ja pettused tervishoiusüsteemis on fakt. Kahetsusväärne fakt. Kahjuks ei ole sellele varasematel aastatel piisavalt tähelepanu pööratud. See, mis on viimase aasta jooksul selles kontekstis tehtud, on kindlasti teedrajav ja selle mõju ilmneb alles mõne aja pärast.
Need sammud, mis on astutud, muudavad Eesti tervishoiu nii asutuste kui ka süsteemi tasemel läbipaistvamaks ja ausamaks. Ega see ei ole juhus, et viimase aasta jooksul on päris paljud asjad jõudnud politsei vaatevälja ja ka kriminaalmenetlusteni. Neid asju tuleb veel.
See oli minu selge seisukoht, mis sai haigekassa nõukogus heaks kiidetud ja mille järgi oleme sellest ajast toiminud – kõik pettusejuhtumid lähevad politseisse. Varem polnud see haigekassa üldine praktika. Varem tehti nii, et kui ilmnes lepingu rikkumine, tehti konkreetsete arvete põhjal tagasinõue, näiteks 3000 eurot. Mõned teenuseosutajad ilmselgelt mõtlesid, et on väga mõistlik maksta iga paari aasta tagant 2000 eurot tagasi, kui vahepeal võib teha mida iganes.
Ortooside kohta on algatatud kriminaalasi, samuti Niine nahakliiniku kohta. Me suhtleme politsei majanduskuritegude bürooga ja oleme riske kaardistanud. Me oleme nendes haiglates, mida riik juhib, näiteks Põhja-Eesti regionaalhaiglas, võtnud palju tõsisemalt fookusesse huvide konflikti vältimise ja läbipaistvuse. See signaal on tervishoiuvaldkonda kohale jõudnud.
Kas te tõesti olete haigekassa juhtimisega rahul ja arvate, et nad on näiteks ajakirjandusega suheldes õigesti käitunud?
Mina ei saa öelda, et haigekassa tähelepanu oleks olnud ebapiisav või nende tegevus oleks olnud lausa pahatahtlik. Mul ei ole alust väita ka vastupidist. Sellest tulenevalt on nõukogu tellinud erakorralise auditi, mille esimesed tulemused peaksid selguma septembri alguseks. Selle järgi on võimalik hinnata, kuidas haigekassa sisekontrollisüsteem toimib.
Haigekassa juhatus on tellinud kindlustuspettuste vältimise süsteemi adekvaatsuse hinnangu. Nende juhtumite põhjal muutub pettuste vähendamise süsteem paremaks. See on kindlasti üks olulisi küsimusi uuele haigekassa juhatuse esimehele, kelle leidmise konkurss praegu käib.
Te ei saa öelda, et haigekassa suhtluses oleks olnud midagi pahatahtlikku, aga haigekassa juhatuse esimehe Tanel Rossi otsusega hoiti näiteks avalikku infot nädal aega ajakirjanduse eest kinni. Kas see on normaalne?
Me saame kõik aru, et haigekassa uuel juhil saab olema kõvasti väljakutseid nii valdkonnaga laiemalt, aga ka näiteks järelevalve ja kommunikatsiooniga. Haigekassa on avalikus suhtluses liiga suletud ja see pole kindlasti mõistlik. Ka see küsimus on uue juhi konkursil oluline.
Kas te teate, mis asutus suhtus raviarvete inimestele nähtavaks tegemisse väga skeptiliselt ja ajas seaduses näpuga järge?
Paljud võisid olla. Paraku käib tervishoiu valdkonnas uute IT-lahenduste juurutamine erakordselt vaevaliselt.
Üks suuremaid skeptikuid oli haigekassa ise, sest kuulduste järgi nad teadsid, et raviarvetega on suur segadus.
Ma ei oska seda kommenteerida. Selleks ajaks, kui mina ministeeriumisse jõudsin, oli arendus juba nii kaugel, et me tegime selle ära. Nüüd oleme ära otsustanud ka järgmise etapi, millega muutuvad raviarved patsiendiportaalis detailsemaks ja patsiendid saaksid haigekassa arvete kohta kohe teate. Tööle peaks see hakkama järgmise aasta alguses.
Teie tervisevaldkonda reguleerivad keelud ja käsud hakkavad juba legendaarseks saama. Kuidas te ise sellisesse n-ö keelamiskuninga tiitlisse suhtute?
Siit ministeeriumist on 15 aasta jooksu läbi surfanud hulk ministreid, kes on jätnud kõige olulisemad ametiülesanded sisuliselt täitmata. Olgu need tervishoiu rahastamise lahendused või rahva tervis, kus on sihid, ülesanded ja lahendused olnud laual juba väga pikki aastaid, kuid pole lihtsalt olnud poliitilist julgust neid ära teha. Näiteks võib veel tuua ebapopulaarsed teemad nagu HIV või narkootikumid.
Viimase kahe aasta jooksul on Eesti tervishoius tehtud erakordne hulk uusi olulisi ja vajalikke algatusi niimoodi, et ametnikkond suudab vaevu kannul püsida. Positiivne mõju, nagu pikaajaliste protsessidega ikka, ilmneb alles pikema aja vältel.
Poolnaljaga soovin edu pärast 2023. aasta riigikogu valimisi ametisse tulevale terviseministrile. Tema saab näha, kuidas Eesti alkoholitarbimine on vähenenud 20%, igapäevasuitsetajate osakaal on langenud umbes 15%-le, HIV-sse nakatumise osakaal on peaaegu kaks korda väiksem, tervishoidu on tulnud juurde 300 miljonit eurot ja haigekassa eelarve on 50% suurem. Nende muudatuste tulemusena on ka suremus – enesetapud, uppumis- või tulesurmad, südame- ja veresoonkonna haigused – oluliselt vähenenud. Praegu neid häid sõnumeid veel ei ole.
See kõik eeldab ennetust, millega on kaks probleemi. Üks on see, et osa teemasid ei ole poliitiliselt populaarsed: HIV ja narko. Vaadake, mis toimub selle [Põhja-Tallinna] süstlavahetuspunktiga. Aga kui keegi äkki aasta lõpus vaevuks vaatama, et Tallinnas on näiteks HIV-sse nakatumisi rohkem, sest mingil ajal ei olnud see teenus kättesaadav? Selle peale võiks tõsiselt mõelda.
Teine probleem on ärihuvid. 20 aastat tagasi oli põhiline ülemaailmne tubakalobi. See on oluliselt nõrgenenud ja nad on oma positsiooni kaotanud. Me oleme lõpuks jõudnud üleeuroopalise tubakadirektiivini, mis seab korralikud, tõsised piirid. Nüüd on üle Euroopa ilmselgelt kõige tugevamaks kujunenud alkoholilobi. Täpselt samade argumentidega. Nagu ütleb maailma terviseorganisatsiooni regionaaldirektor: need on zombiargumendid. Ta on oma 30-aastase karjääri jooksul vaadanud umbes 50 riiki ja need argumendid, mida alkoholitööstus esitab kõikide rahva tervist parandavate regulatsioonide vastu, on USA-s, Saksamaal, Brasiilias ja ka Eestis täpselt samasugused. Ühes riigis tapetakse need argumendid ära ja kaks aastat hiljem kerkivad need järgmises riigis jälle esile.
Kampaania, mida on minu vastu peetud – ma teadsin, et see tuleb. Ma teadsin, et see saab olema erakordselt raske võitlus. See on ka põhjus, miks varem pole julgetud seda teha.
Noor ajakirjanik kirjutas enne laulupidu Eesti Ekspressi juhtkirjas noorte Eestisse jäämise ja äramineku kohta: „Paljud lahkuvad ja ütlevad, et on parem elada kohas, kus riik ei otsusta noorte eest, mida nad tohivad osta, mida ei tohi. Kus minu eest ei otsustataks, millal ning mis koguses mul on vaja ajule turgutust saiakeste, limonaadi või šokolaadi näol. Parem on olla kohas, kus ma saan olla iseseisev.” Mis mõtteid need read teis tekitavad?
Esiteks on sotsioloogiliselt kinnitatud, et esimestel koolijärgsetel ülikooliaastatel hindavad inimesed kõige suurema väärtusena individualismi. Nii kaua, kuni neil tekivad esimesed tõsisemad kokkupuuted sotsiaalsete probleemidega. Seega on see hoiak täiesti arusaadav.
Teiseks, see seisukoht tugineb arusaamatusele, et kõikide inimeste eest tehakse neid valikuid nagunii kogu aeg. Kui neid ei tee riik, teeb neid tööstus. See, kui suure suhkrusisaldusega toodet saab poest osta, ei ole mitte inimese, vaid tööstuse valik. Toodete suhkrusisaldus on viimase paari aasta jooksul pidevalt suurenenud. Alkoholitarbimise kõige olulisem mõjutaja on alkoholikultuur, mille loomisse tööstus panustab igal aastal kaks miljonit eurot. Alkoholile reklaami tehes näidatakse, et alkohol on normaalne, õige ja ainumõeldav viis vaba aega veeta. Öelda, et inimene on alkoholi tarbimisel täiesti vaba, ei ole õige.
Riik tulebki siin oma poliitikaga tasakaalustama kultuurilist mõju, mida loob tööstus. Tasakaalustada on vaja selleks, et tegelikult võimaldada inimestele rohkem vabadust. Näiteks kui alkoholireklaami oleks avalikus ruumis vähem, jäetaks sellega inimesele vabamad käed otsustada, millist alkoholi osta ja kas üldse osta või tarbida vähem.
Mitte keegi pole ju öelnud, et alkohol, tubakas või suhkrusöömine keelatakse ära. Küsimus on selles, kuidas tasakaalustada seda ärihuvi, mis on täiesti arusaadav nende seisukohast, kuid mis toimib rahva tervise eesmärkidega vastassuunas.
