Tuleb astuda konkreetsed seadusandlikud sammud, et korruptsiooni ja muude kuritarvituste parlamentaarne kontroll tugevneks.
Eesti Vabariiki taastati riigina, mille olulisim võimukeskus on riigikogu. Kunagi oli nii, et valitsus pidi rahvasaadikute veenmiseks tööd tegema. Enam ei pea. Üks samm parlamentarismi taastamiseks on anda riigikogu uurimiskomisjonile jõud ja kõrgem staatus.
On hulk asju, nagu VEB fond või Tallinna Sadama korruptsioon, mille kohta kodanikkond küsib: mis juhtus ja mis hinnangut see väärib? Poliitiline vastutus, läbipaistvus ja kohusetunne ei kuulu formaalõiguse maailma. Läbi nende prisma saavad korruptsioonile ja muudele kuritarvitustele vaadata just riigikogu uurimiskomisjonid, kes alluvad ainult rahvale.
Vabaerakonna saadikurühm on esitanud sellekohase seaduseelnõu.Tallinna Sadamat uurinud komisjoni juhtides üllatusin, kui raskeks on muudetud parlamentaarne kontroll. Vandenõuteoreetik ma ei ole, aga siiski paneb mõtlema, miks uurimiskomisjoni tööd ei kaitsta riikliku sunniga. Miks vastutust kandvaid isikuid uurimiskomisjoni eest kaitstakse? Tuleb astuda konkreetsed seadusandlikud sammud, et parlamentaarne kontroll tugevneks.
Esiteks, kui uurimisega seotud isik ei vasta küsimusele, ei loovuta dokumente või ei ilmu kutse peale komisjoni ette, siis võib talle formaalselt määrata väärteo eest kuni 1200-eurose trahvi. Praegu ei saa kohus puuduliku õigusbaasi tõttu sellist väärtegu uurida. Politsei samuti ei saa – seadus ei luba. Ja isegi kui karistus oleks imeväel määratud, siis ühe trahvi maksmisega saaks ennast täielikult välja osta ja riigikogu kontrolli metsa saata!
Lahendus võiks olla selline: kui uurimiskomisjonilt saadud kohustust ei täideta, siis kohaldatakse sunniraha kuni 8000 eurot. Sunniraha võib määrata korduvalt kuni eesmärgi saavutamiseni (näiteks dokumendi loovutamiseni). Sunniraha ei ole karistus ja seda ei kanta karistusregistrisse, aga ignoreerimise tuju hajutab see küll.
Teiseks, uurimiskomisjonide praktikas on juhtumeid, kus võtmeisik ei soovi põhimõtteliselt kohale ilmuda ja suhtleb uurimiskomisjoniga hoopis ajakirjanduse vahendusel. Kui VEB fondi uurimiskomisjon soovis kuulata asjaga otseselt seotud Aleksandr Mati selgitusi, ei ilmunud Matt lubadusest hoolimata kohale.
Kuidas nii? Kaljurand ja Kiil oleks tulnud korduva põhjuseta ilmumata jätmise peale komisjoni ette toimetada politsei saatel. Praegu pole see võimalik.Tallinna Sadamas olnud korruptsiooni uurinud komisjon kutsus korruptsioonikahtlustusega Ain Kaljuranda ja Allan Kiili korduvalt selgitusi andma. Selle peale vastasid nende advokaadid, et kaitsealused ei kavatse komisjoni ette ilmuda, sest neile ei sobi uurimiskomisjoni hinnangud.
Seega oleks vaja luua õiguslik alus, et uurimisega oluliselt seotud inimesi, kes pole korduva kutse peale mõjuva põhjuseta uurimiskomisjoni ette ilmunud, saaks sinna sundtoimetada. Kui sundtoomist äärmise vahendina mitte ette näha, siis jätkatakse komisjoni peale vilistamist ja uurimiskomisjoni töö kasutegur jääb väikseks.
Komisjon 41 poolthäälega
Kolmandaks ei saa pidada normaalseks olukorda, kus uurimiskomisjoni saab luua ainult koalitsioonierakondade heakskiidul ehk 51 häälega 101-st. Muidugi on hea, kui riigikogu enamus on otsuse taga, sest sel juhul on uurimiskomisjoni seljatagune natuke paremini kindlustatud. Aga mis juhtub siis, kui on tarvis uurida valitsuse või mõne olulise ministri tegevust? Koalitsioon ju ei annaks iialgi oma hääli.
Paljud on näinud kuulamisi, mida tehakse USA senatis. Need on avalikud ja mõjusad ning kujundavad ühiskonna arvamust. Ei ole haruldased juhud, kus avalikult vastuseid andvad ametnikud ja poliitikud tabatakse valetamast, sest nad on julgenud fakte väänata. See on demokraatlik puhastustuli, mille jõudu ei saa ignoreerida. Eesti peaks püüdlema samasuguse parlamentaarse kultuuri poole.Näiteks Saksa Bundestagis saab uurimiskomisjone luua ka saadikute vähemus. Eesti oludes oleks mõistlik kehtestada kaheviiendikuline (41) poolthäälte nõue, mis ühelt poolt kaitseks lollide uurimismõtete eest ja nõuaks opositsiooni solidaarsust, teiselt poolt aga annaks õiguse uurida ka siis, kui täitevvõimu kandjad sellega nõus ei ole.
Loodan (kuigi alust on selleks vähe), et ka praegused valitsuserakonnad ükskord nõustuvad, et mõistlik eneseregulatsioon on ka nende huvides. Kui läbipaistvus ja avalikkus ei ole tagatud ning korruptsioonijuhtumitest jäävad kümned küsimused, siis vähendab see kogu poliitika tegemise usaldusväärsust. Killud tabavad plahvatuse korral igaüht.
