Rohkem kui pooled Eesti firmajuhtidest on korruptsiooniga kokku puutunud, kuid vaid viiendik ennetab seda, nentis Korruptsioonivaba Eesti juht Erkka Jaakkola. Viimasel ajal ilmsiks tulnud juhtumid aga annavad mõista, et eeskätt poliitikaga seotud aladel võib korruptsioon olla küllalt juurdunud.
Eestit loetakse vähese korruptsioonitasemega maaks. Mis selle põhjused on ja kus on korruptsioon rohkem levinud?
Eestit peetakse suhteliselt madala korruptsioonitasemega maaks, ja siia on aidanud meil jõuda tõenäoliselt see, et paljuski on eeskuju võetud Põhjamaade ärikultuurist. Samas on korruptsioon peitkuritegu, mille tegelikku ulatust ja levikut ühiskonnas on keeruline hinnata. Viimase aja suured korruptsioonijuhtumid lubavad paraku järeldada, et teatud eluvaldkondades, eeskätt poliitikaga seotud elualades on korruptsioon siiski kohati üsna juurdunud.
Samas võib öelda, et nn väike korruptsioon ei ole Eestis niivõrd süsteemne, kuivõrd tuleneb teadmatusest ja sisemiste regulatsioonide puudumisest, mis võimaldavad tilgal tõrval tihtilugu muidu puhta meepoti ära rikkuda. Väikeriigile tüüpiliselt on Eestis inimeste vahelised suhted tihedamad ja huvide konflikti situatsioonid on suuresti vältimatud. Sellegipoolest on võimalik antud olukordades korrektselt käituda.
Kui selgelt ettevõtjad korruptsiooni piire tajuvad või kui selge see on? Miks ettevõtjad ei taha sellest rääkida?
Käesoleva aasta veebruaris avaldas justiitsministeerium raporti, mis uuris erasektorisisest korruptsiooni. Selgus, et rohkem kui pooled Eesti ettevõtete juhtidest on ärivaldkonnas korruptsiooniga kokku puutunud. Seejuures tunnistavad ettevõtjad, et näevad korruptsiooni äritegevuses probleemina, mis takistab ausat konkurentsi, kuid samas on vaid viiendik neist võtnud kasutusele korruptsiooni ennetavaid meetmeid.
Korruptsioonialane teadlikkus erasektoris on madal, kuid arusaadavalt ei pruugi ettevõtjatel olla soovi rääkia kaasa teemadel, mis nii seaduste kui ka praktika tasandil võivad jääda segaseks. Sama probleem kimbutab ka näiteks kohalikke omavalitsusi, kus Korruptsioonivaba Eesti uuringu (2011) alusel jäetakse mõned otsused pigem vastu võtmata, kuna süüdistuste hirmus ja madala teadlikkuse tõttu tõlgendatakse seadusi kõige karmimalt ja piiravamalt.
Piiride tajumine sõltub otseselt oma kohustuste ja rollide teadvustamisest. Ühelt poolt tegutsevad teadlikkuse tõstmisega erinevad asutused, kuid valdkondade üleselt korruptsiooniennetusega tegelevat institutsiooni Eestis pole.
Samas peab erasektor ka ise olema ausa ettevõtluse eestvedajaks, mis tähendab, et korruptsiooniga seotud riske tuleb asuda süsteemselt maandama, korruptiivset käitumist ei tohi aktsepteerida ning korruptsioonijuhtumitest tuleb teavitada.
Justiitsministeeriumi uuring tõi välja, et on ettevõtteid, kes tajuvad väga hästi korruptiivse käitumisega seotud piire ja on ennetavad meetmed kasutusele võtnud, näiteks panganduses. Sellegipoolest on sektoreid, kus neid riske ei tajuta ega maandata.
Kui tavapärane selline kliendiüritustel käimine on, nagu too, mida tegi Tõnis Allik?
Kliendiüritused on tavapärased ja normaalse ärisuhtluse osa. Kliendiürituste katte all konkreetsetele isikutele hüvede (nt erareiside) võimaldamine on aga korruptsiooniohtlik, kui mitte lausa korruptiivne.
Avaliku sektori äriettevõtted on keerulises olukorras, sest erasektoris on kliendiürituste külastamine osa tavapärasest äritegevusest ning turundustööst. Siinkohal tuleks selgelt läbi rääkida ja tõsta teadlikkust nõuete kohta, mis kehtivad nendele avaliku sektori organisatsioonidele, kes tegutsevad äriseadustiku alusel. Ühingule Korruptsioonivaba Eestile teadaolevalt on sotsiaalministeerium koostamas huvide konflikti juhist tervishoiu sektorile, mis võib aidata hiljutise PERH-i juhtumi kordumist ennetada.
Kas PERHi juhtumi põhjal on võimalik mingeid järeldusi teha?
PERHi juhtumi põhjal on võimalik öelda, et asutuse siseselt tuleb korruptsioonialase teadlikkuse tõstmisega tegeleda süsteemselt. Sarnase nõude sätestab muuhulgas korruptsioonivastase seaduse paragahv 3 lõige 3.
Juhtum näitab, et Eestis vajab laiemat arutelu avalike asutuste juhtide koolitusreiside finantseerimine ja selle kaudu kingituste vastuvõtmine. On selge, et kuivõrd korruptsioon areneb seal, kus liigub raha, ka meditsiinisektoris, siis peaksid ametiisikud olema eriti ettevaatlikud oma tööga seotud hüvede vastuvõtmisel ning võimalikku huvide konflikti sattumisel.
