Viimaste poliitilis-majanduslike otsuste taustal on spekuleeritud PR-firmade survest meie poliitikutele. Lobimine pole tegelikult midagi salajast ning paljudes riikides on see üsna täpselt reguleeritud, Eestis lobitöö reguleeritud ei ole.
Elron viis reisirongiliikluse Eestis 21. sajandisse, aga muutus aasta alguses meedias sisuliselt peksupoisiks. Iga mittetöötav nupp rongis pälvis meediakajastuse, nõuti majandusminister Juhan Partsi tagasiastumist. Elronil oli muidugi möödalaskmisi ja rolli mängis ka üldine aastaalguse uudistevähesus, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
Reformierakondlane ja kunagine majandusminister Meelis Atonen usub, et ajakirjanikud langesid Edelaraudtee suhteid korraldava PR-firma lõksu ning see, mis praegu Elroni ümber toimub, on vaid eelmäng millekski palju suuremaks - olukorraks, kus majandusministeerium hakkab riigistama Väinamere parvalevaliiklust.
"Ei ole mõtet silmi kinni panna, et elualadel, kus Eestis jagatakse dotatsioone, kus turg on kinni pandud, on suured rahad ja suured huvid ning huvide kaitseks kasutatakse kõiki võimalusi. Loomulikult on PR üks relv, mida siis aktiivselt ka kasutatakse," rääkis Atonen.
Lobitegevus ei ole Eestis reguleeritud, samamoodi ka Skandinaavia riikides. Kuigi lobimine võib kõlada negatiivse keelevarjundiga sõnana, rõhutavad Euroopa Liidu dokumendid, et lobitöö on demokraatlikus ühiskonnas õiguspärane ja vajalik tegevus. Lobitöö on tegevus, mille eesmärk on mõjutada poliitikakujundamist ja otsustamisprotsessi ilma, et avalik võim pruugiks saada sellest kasu või hüvesid.
"Põhjamaades eksisteerib valdavalt arusaam, et lobitetegevust ehk seda, kuidas huvirühmad otsustajaid mõjutavad, ei peaks reguleerima. Reljeefselt teistsugune seisukoht on Ameerika Ühendriikide ja angloameerikalik lähenemine, kus väärtustatakse väga tugevalt seda, et huvi esindaja on enda huvide lähtekohad maksimaalselt avalikustanud - keda ta esindab, mis motiividel," rääkis META partner Ott Lumi.
Kristen Michal tegi justiitsministrina katse lobitegevust Eestis reguleerida. Kavas oli tõmmata selge piir tavapärase lobitöö ja võimuesindajate ebaseadusliku mõjutamise vahele. Samas rauges ilmselt ministri jõud ühes Silver Meikari erakondade rahastamist paljastava artikliga Postimehes.
Lobitöö üks raskuskese on ministeeriumid ja valitsus, kus seadusi algatatakse ja teine raksuskese on riigikogus, kus neid vastu võetakse.
"Möödunud aasta lõpus nägime, kuidas tuli riigieelarve arutelu käigus lauale eelnõu käibemaksu kohta, mis kätkes autode käibemakse. Siis erinevad huvirühmad väga jõulise lobitöö tulemusena ilmselt kogunesid siinsamas riigikogus komisjoni laiendatud istungil ja Reformierakonna fraktsioon ise palus oma rahandusministril Jürgen Ligil see eelnõu tagasi võtta. See oli tõhus ja ma tunnustan neid, kes seda tegid," kommenteeris suhtekorraldusfirma Rull & Rumm omanik Ivo Rull.
Martin Kala töötab Euroopa Liidu institutsioonide juures Euroopa Ajalehtede Liidu lobist-juristina. Tegu on ühe vanema Brüsseli lobiorganisatsiooniga, mis esindab enam kui 5000 ajalehte, sealhulgas Eesti ajalehti. Brüsselis on lobitöö Euroopa Liidu seadusandluse lahutamatu osa.
"Brüsseli tipplobistid istutavad mõtteid poliitikute/ametnike pähe nii, et bürokraadid peavad neid enda omaks - see on üks müüt. Teine müüt on see, et lobistid on vaid suurfirmad, kes mõjutavad poliitikuid, et ainult oma rahalisi huve või mingeid kasutegureid sealt saada. Tegelikult nii ei ole. Brüsselis on olemas iga ala esindajad. Pole olemas konsultatsioone, kuhu poleks kaasatud tarbijate esindajad," selgitas Kala.
Globaalne kommunikatsioonifirma Burson & Marsteller uuris lobitegevust Euroopa Liidu liikmesriikides ja küsitles selleks otsustetegijaid. Eestit eristas uuringutulemustes muust Euroopast enim see, et 60% vastanutest leidis, et lobisti huvid ei ole selgelt määratletud ja läbipaistvad. Euroopas kurtis vähese läbipaistvuse üle vaid 26% vastanutest. Lobitegevuse varjuküljena toodi välja ka eliidi ja jõukate inimeste hääle võimendamine.
"Eesti on palju väiksem. Isegi kui keegi varjab, et ta kellegi suhteid korraldab, siis inimesed saavad sellest lõpuks ikka teada. Aga ma arvan, et see võiks olla avalik, siis on kõigil asjaosalistel, ka ajakirjanikel selge arusaam, et kui keegi teeb ettepanekuid, siis on näha, mis loogikast seda tehakse," rääkis Meelis Atonen.
