President kritiseeris hiljuti majandusministeeriumi tippametnikku, kes oli öelnud, et riigile kuuluva raudtee-ettevõtte Elron ülesanne on teenindada miljoneid reisijaid võimalikult efektiivselt, mitte teha regionaalpoliitikat. Kuigi nii president kui mitmed teised inimesed leidsid, et riigi omanduses oleva äriühingu eesmärk peaks olema parandada ka Tallinnast kaugemale jäävate kohtade tööhõivet, oli õigus siiski ametnikul.
Enam kui 15 aastat tagasi vaieldi tuliselt strateegiliste ettevõtete nimekirja üle. Käimas oli erastamine ning nimekirja pidid kuuluma Eesti riigile ja rahvale olulised firmad, mida tavalises korras müüa ei tohtinuks. Riigikogu suutis sinna emotsionaalselt laetud listi vahepeal sisse panna ka Liviko, Moe ja Rakvere piiritusetehase, Tori hobusekasvanduse, uudisteagentuuri ETA jne. Enamasti oli ettevõtte strateegiliseks kuulutamise taga poliitikute soov mingis valdkonnas toimuvat reguleerida või suunata. Lõpuks jäi peale arusaam, et selgem ja lihtsam on seda teha seaduste kaudu.
Niisiis peaksime ka Elroni puhul vaatama, mida ütleb seadus. Vastavalt äriseadustikule peavad nii juhatuse kui nõukogu liikmed (Elron on eraõiguslik äriühing nagu ka kõik teised riigile kuuluvad ettevõtted) täitma oma kohustusi «korraliku ettevõtja hoolsusega». Kui valijad soovivad, et parandataks tööhõivet väljaspool pealinna, ja poliitikud on selle vajaduses veendunud, siis miks on maakondades suletud nii palju riigiameteid? Miks on ainus väljaspool Tallinna asuv ministeerium haridusministeerium ja seegi Tartus? Miks ei leidnud toetust põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri idee kolida 13 riigiasutust Tallinnast välja?
Need ei ole retoorilised küsimused. Paraku on lihtsam nõuda regionaalpoliitikat Elroni ja Eesti Energia käest. Seda, et riigile kuuluvaid ettevõtteid käsitletakse taevast langeva hüve allikana, näeme paraku ka hoopis vähem idealistlikus vormis.
Vaatame näiteks järgnevat nimekirja: 8000 eurot ratsaspordi liidule, 7000 eurot võimlemisklubile Janika, 12 000 eurot võrkpalliliidule, 15 000 eurot kergejõustikuliidule, 7500 eurot laste teatejooksu korraldamiseks, 15 000 eurot Vanemuise teatrile, 6000 eurot Tartu Ülikoolile, 7000 eurot kaitsetööstuse liidule, 12 000 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnale, veel 12 500 võimlemisklubile Janika, veel 27 340 kergejõustikuliidule, veel 10 000 Vanemuise teatrile. Uskumatu rahakülvamine, aga täielik loetelu 2012. aasta jooksul ASi Tallinna Sadam antud toetustest on ilma liialdamata üle kümne korra pikem ja kallim.
Kasumlik suurettevõte, loogilised toetused? Kindlasti mitte ettevõtte seisukohast. Oletame, et Tallinna Sadama omanikuks oleks üks eraisikust ettevõtja, näiteks sadama nõukogu esimehe toolile klammerdunud Neinar Seli. Võib mürki võtta, et a) toetuste kogusumma oleks palju väiksem ja b) turunduseelarve oleks mõeldud ettevõtte reaalsete eesmärkide saavutamiseks. Isegi mõne riigi omanduses oleva ettevõtte juhatusel on õnnestunud nõukogust lähtuvat toetuste külvamise survet tagasi hoida.
Aga nagu öeldakse, ka see pole veel kõik. Läbi aastate on riigiettevõtete nõukogudes istunud poliitikuid või nende määratud inimesi, keda võib kahtlustada hoopis konkurendi huvide esindamises. Eelkõige on selle hädaga võidelnud Eesti Energia, aga on ka teisi näiteid.
Kõige selle juures on märkimisväärne, et riigile kuuluvate ettevõtete paremaks valitsemiseks ning nõukogude depolitiseerimiseks on korralik kava olemas, Erkki Raasukese septembris valminud raport. Praeguseks on see peaministri ja rahandusministri poolt juba mugavalt «järjekordse bürokraatia kihina» sildistatud, marginaliseeritud ja kahjuks ka avalikkusel meelest läinud.
