Eesti langust rahvusvahelises korruptsioonitajumise indeksi tabelis võis paraku ette ennustada. Üheks põhjuseks on riigi vähenenud tähelepanu korruptsiooni tõrjumisele. On küll olnud mitmeid suuri korruptsioonisüüdistusi, ent mitte pidevat riiklikku tähelepanu korruptsiooni vastu võitlemisel. Teatavasti langes Eesti korruptsioonitajumise indeksi järgi nelja koha võrra. Nii selgus eelmisel kuul Transparency International'i avaldatud andmetest. Eesti langes eelmise aasta 24. kohalt 28. kohale, kusjuures korruptsiooniindeks alanes 6,5 pallile. Eelmisel aastal oli Eesti tulemuseks 6,7 palli. See oli ka meie kõigi aegade parim näitaja. Kümme palli saav riik on korruptsioonivaba, 0 palli saanud riik on täiesti korrumpeerunud. Ühingu Korruptsioonivaba Eesti hinnangul saavad Eesti nõrgad kohad alguse püsiva riikliku tähelepanu puudumisest korruptsioonivastasele võitlusele. Valimiste eel teemaga tegeldakse, hiljem asi soikub. Hea on see, et nüüd on valitsus asunud koostama uut korruptsioonivastasst riiklikku strateegiat aastateks 2008-2012. Konkreetsetest valdkondadest on nõrgad kohad riigihangetes, erakondade rahastamise korras ja kontrollis ning kohalike omavalitsuste järelvalves. Siinsamas EPL Online'is ilmus näiteks 10. oktoobril Aivar Pau kirjutis "Korruptandid, lollid või isepäised?", kus autor toob välja riigikontrolli kriitilised hinnangud omavalitsuste rahakulutamiste kohta. Kriitikast hoolimata pole õieti midagi ette võetud, et puudused kõrvaldada. See on kurb näide, kuidas õiguskaitsesüsteemi ja kohaliku ajakirjanduse käed ei ulatu nii kaugele, et uurida neid esmapilgul pisikesi puudusi. Kohalikul ajakirjandusel on ka raskem korruptsiooni uurida, sest kõik tunnevad kõiki. Paljud maakonnalehed on väikeste toimetustega, kus napib hea ettevalmistusega ajakirjanikke. Tulemus on aga ebapiisva kontroll omavalitsustes toimuva üle. Avaliku teabe seadus ja e-riik on palju kaasa aidanud, et Eesti on täna avatum ja puhtam riik kui näiteks 10 aastat tagasi. Aga siingi saab teha veel küll ja küll. Näiteks lasteaiakohtade puudus. Kui järjekordade nimekirjad oleksid avalikult veebis üleval, saaks inimesed kontrollida, millises kohas nimekirjas nad asuvad. Nii paistaks silma, kui keegi on neist ette saanud. Eriti levinud see avalike nimekirjade praktika aga pole. Passiivne on ka Eesti ärisektor. Korruptsioonivastane tegevus saab tulemusi anda vaid siis, kui koostööd teevad riik, ärisektor ja kodanikuühendused. Riik on taas ärganud - tehakse uut korruptsioonivastast strateegiat. Aga ka ettevõtlussektor peab jõulisemalt osalema ja panustama. Ühing Korruptsioonivaba Eesti plaanib Avatud Eesti Fondi toetusel kutsuda uue aasta alguses kokku rahvusvahelise ärieetika konverentsi, et arutada ärieetika seisu Eestis ja Läänemere regioonis. Muuhulgas on kavas arutada, kas Eesti vajab ärieetika koodeksit. Eesti ettevõtjad peaksid eneseregulatsiooni korras astuma samme, et korruptsiooniriske vähendada. Eesti langust rahvusvahelises korruptsioonitajumise tabelis mõjutasid ilmselt ka suurt meediakära tekitanud juhtumid viimase aasta-paari jooksul. Ameerika ettevõtja Burkhardt heitis ränki korruptsioonisüüdistusi seoses Eesti Raudtee erastamislepingu lõpetamisega. Mis sellest nüüd saanud on? Uurimisorganid on hoogsa avalikkuse kaasamisega ette võtnud maadevahetuse asjad. Viimase aja "uued liinid" selle teema juures tekitavad aga küsimusi juurde, mitte ei vasta olemasolevatele. See foon jääb saatma ka Eesti kohta järgmise aasta korruptsioonitabelis. Probleem on ka huvide konflikti temaatikas. Need on asjad, mille kohta saab öelda: "Nii ei tehta". Samas otsest seaduserikkumist ei pruugi leidagi. Siia alla käivad näiteks liiga tihedad majanduslikud sidemed tipp-poliitkute ja suurettevõtjate vahel. Võib tekkida küsimus, kas suudab poliitik teha otsuseid avalikes huvides või on ta mõjutatud isiklikust tänuvõla tundest? Samuti kuulub siia president Ilvese talu-afäär. Äriprojektina teenis Ärma talu kuni suveni teatud määral selle pealt, et see oli vabariigi presidendi talu. Niimoodi oma riiklikku ametiposti pereäri heaks ära kasutada ei ole asjakohane käitumine. Kindlasti pole see eeskujuks teistele riigiametnikele ega üldse Eesti inimestele. Praeguseks hetkeks on Ärma juhtum lahendatud riiklikul tipptasemel jokitamisega. Kuidas muidu nimetada olukorda, kui tippametnik võtab oma kodutalu rendile oma abikaasa firma käest. Kusjuures e-riigi presidendi koduleht ei anna mingit vastavat infot, kui sisestada märksõna "ärma ". Kindlasti ei saa Ärma talu afäärist mingit määravat tegurit, miks näiteks järgmisel aastal korruptsiooniindeks veelgi halveneda võiks. Küll aga on korruptsioonivastases tegevuses tähtis riigijuhtide ja ametnike isiklik eeskuju. See peaks algama riigi tipptasemelt. Lõppkokkuvõttes on endiselt üleval küsimus: millal jõuab Eesti korruptsioonipuhtuse osas Põhjamaade sekka, kuhu me ennast muidu paljudes muudes elusfäärides asetame? Soome on meist kiviviske kaugusel, aga korruptsioonitabelis lahutab meid ikkagi ligi kolmkümmend kohta ja tervelt kolm hindepalli.
