Praeguse probleemi eellugu on järgmine. Eesti Ekspressi ajakirjanik soovis juurdepääsu elamislubade komisjoni salvestistele. Riigikogu kantselei ja juhatus keeldusid. Ajakirjanik pöördus kohtusse, leides, et need on avalikud dokumendid ja neile peab ligi pääsema. Esimese astme kohus otsustas ajakirjaniku kasuks. Riigikogu kantselei kaebas edasi, menetlus on pooleli.
Sellest loost eraldi tulid sotsid välja nõudmisega muuta kõik komisjonide istungid avatuks. Reageerimaks kohtuvaidlusele, pani riigikogu juhatus/vanematekogu ette kehtivat korda muuta. Paraku mitte avatumaks. Samal ajal töötasid ametnikud istungite protokollimise täiustamise kallal ja tegid ettepaneku laiendada komisjonide istungite kajastamist protokollis. Neist kahest algatusest sai töödokument, mida ajakirjanik nimetas eelnõuks, kuid mis seda ei sisult ega vormilt polnud.
Komisjoni esimehena ei pidanud ma õigeks mitteammendava ettepanekuga edasi minna. See oli hindamiseks laual 15. jaanuaril komisjoni esimeeste nõupidamisel. See oli ilmselt staadium, kus kiri/ettepanek lendas ventilaatorisse ja sai alguse «salastamisskandaal».
Põhiseaduskomisjon pole selle algatusega välja tulnud. Vastupidi. Pidurdasime seda, et leida regulatsiooni, mis oleks kooskõlas parlamentarismi olemuse, parima praktikaga demokraatlikes riikides ja kooskõlas Eestis varem kehtestatud normidega, eriti avaliku teabe seaduse ja arhiiviseadusega.
Kummastaval moel on riigikogu eneseregulatsioon selles valdkonnas ajast maha jäänud. Riigikogu töö ja kodukorra seadus (RKTKKS) peaks adekvaatselt reguleerima ka avalikkust/kinnisust, sh töömaterjalide ja salvestiste staatust. Üldjuhul, avaliku teabe seaduse ja teiste riikide ning organisatsioonide praktika järgi, on dokumentide ettevalmistamise materjalid (memod, kirjad, projektid, arvamused jmt) ametkonnasiseseks kasutamiseks mõeldud teave, millele meie seaduse järgi on juurdepääs piiratud viieks aastaks. Seejärel, erandina, võidakse seda pikendada veel viieks aastaks. Lõpuks antakse materjalid üle arhiivi ja nende kasutamist reguleerib juba arhiiviseadus. Nüüdse kohtuloo algpõhjus on, et riigikogu töödokumentide, sh salvestiste staatus ja ligipääs nendele on RKTKKSis määratlemata. See tuleb üheselt mõistetavalt ära teha.
Parlamendi põhiliste tööorganite, komisjonide töö kinnisuse printsiip (mida muide kasutab ka avatusega tuntud Rootsi Riksdag) pole salastamise paranoiast lähtuv kinnisidee. Kui parlamendi sisuline töö toimub komisjonides, siis see on koht vaidlusteks ja kompromisside otsimiseks. Kui komisjoni liikmetel ja kutsutud isikutel pole kindlust, et nende kahtlused, muljed, järeleandmised, ideed, kriitika, ka sõnakasutus jne ei jää komisjoni seinte vahele, muutub sisuline arutelu ettevaatlikuks või (era- ja ametkondlike) deklaratsioonide ettelugemiseks ning sisuline arutelu ja kokkulepete sõlmimine liigub komisjonidest kuhugi välja.
Eespool öeldu oli ka üks põhjustest, miks sisaldas tööpaber nn Chatham House’i reegli (minu ainuke lisandus, et tajuda komisjoni liikmete reaktsioone) võimalikku kasutamist komisjonide kinniste istungite töös. Eesmärk on maksimaalselt võimaldada sõnavabadust ning teisalt tagada konfidentsiaalsus, et inimestel oleks võimalus esitada seisukohti ja arvamusi, mis tingimata ei ühti organisatsiooni või ametkonna seisukohtadega, kus nad töötavad.
Siin väljendatu on minu selgitus ja arusaam. Millise sisu saab regulatsioon, selgub edasises töös. Ajakirjanik Anvar Samost («Soveršenno sekretno», PM 31.01) oleks aga võinud enne siltide kleepimist endale algallikatest asja selgeks teha. Pole ma kunagi olnud salvestiste mitteväljaandmise «agar põhjendaja» ega teinud ettepanekut «salastada materjalid 30 aastaks».
