2014. aasta taliolümpia raiutakse ajalukku iga hinna eest. Venemaa president tahab, et mängud jääksid põlistama tema vägevust. Vladimir Putini üks suuremaid uhkuseprojekte – Sotši olümpiamängud – on juba tänaseks kujunenud ajaloo kõige kallimaks. Mängudeks valmistudes ei võeta looduselt isegi mitte armuande. Temaga käib juba ette kaotatud sõda. Näide: september 2013. Sotši ja ta ümbruskond lainetab. Mägedest alla sööstvad veed viivad minema mitu kallist olümpiaobjekti. Liiklus, mis pole mäeaheliku ja mere vahele surutud linnas kunagi eeskujulikult sujunud, seiskub. Mis teha, sisepõlemismootorid ja tonnid külma vett ei saa hästi läbi. Hoolimata hiiglaslikest kulutustest, projekteerimisest ja hoogtööst pole nähtavasti keegi suvatsenud kordagi uurida piirkonna kliimatingimusi. Ükski terve mõistusega turist ei sõida sinna enam ammugi. Mina Moskvas elades sõitsin. Nostalgiast ja erialasest uudishimust perega puhkama. Olin käinud seal kordi varemgi – Musta mere värske õhk pakkus tervendavat võimalust end megapolise stressist ja reostusest lahti kiskuda. Ka teised eestlased enne mind on seal sadakond aastat tagasi tõotatud maad otsimas käinud. Nad leidsid pärast Vene–Türgi sõda minema kihutatud tšerkessidest maha jäetud mäenõlvade ja orgude maapealse paradiisi. Kõik kasvab. Kõik see, tänaseni sajanditaguste meetoditega kasvatatu, puhas ja orgaaniline, on endiselt nii maitsev! Ja see hingemattev ilu. Mõni ime, et Krasnaja Poljana, kuhu praegu kerkivad olümpiamängude laskesuusatamise tiirud ja bobirada, on olnud aastaid president Vladimir Putini lemmikkuurort. Krasnaja Poljanast jalgsi pool tunnikest Sotši poole astudes satud aga külakesse Esto-Sadok. Eesti Aiake. Kaotatud paradiis Kuid eestlaste paradiisiaiake elab praegu üksnes mälestustes. Viimati seal neli aastat tagasi käies paistis kauguses juba hiiglasliku putinliku ekskavaatori raudne tahe. Vanade majakeste asemele pidid kerkima uhked hotellid, teed lõikama läbi karjamaade, metsad andma alla raudbetoonile. Iidsed kaitsealused puud tõmmati justkui möödaminnes maha, kisa tõstnud looduskaitsjad peksti vaeseomaks. Senise Musta mere pärli asemel laiutavad nüüd betoonmonstrumid. Ehitab riik. Vastavalt Putini tahtele. Ehitavad ka eraettevõtjad – küll olümpia külalisi toob. Ja küllap toobki. Aga pärast… Mil määral paelub hüppemägedesse ja staadionitesse kaotatud paradiis enam neid, kes käisid varem Sotšis tema looduse pärast? Kas teie lendaksite spetsiaalselt tuhandeid kilomeetreid, et vaadata endist olümpiastaadionit? Londoni suveolümpia läks ka pärast kõikide kulude ületamist maksma ainult u 14 miljardit dollarit. Subtroopikas peetavatest Sotši talimängudest ligi neli korda vähem, aga üksnes juhul, kui praegune hinnang 50 miljardit ikka lõplikuks jääb, milles tasub kahelda. Proportsioonid muutuvad veelgi grotesksemaks, kui mõelda, et suvel mängude korraldamine on alati osutunud märksa kulukamaks kui talvel. Seda kuni Sotšini. Venemaa opositsionäär Boriss Nemtsov hindab, et kogusummast kuni 30 miljardit ehk kolmveerand on lihtlabaselt varastatud. Vene opositsionääri motiive ja tema meetodeid võib kahtluse alla seada. Kui aga isegi president Putin väljendas kaamerate ees imestust, miks tõusis ühe objekti hind 1,2 miljardilt kaheksale, pidas olümpiakomitee toonane president Ahmed Bilalov paremaks Saksamaale põgeneda ja seal asüüli paluda. Varjupaigataotlust toetas arstide kinnitus, et tema verest leiti normist neli korda rohkem elavhõbedat… See on putinliku Venemaa apoteoos. Võit iga hinna eest. Iga. Rahast hoolimata, inimestest hoolimata. Isegi sport pole tähtis. Ainus, mis loeb, on Putini tahe. Orjanduslik olümpia Nii rabavadki objektidel kümned tuhanded tõmmude silmadega võõrtöölised. Hiiglaslik armee. Orje. Inimõigusorganisatsioon Human Rights Watch dokumenteeris septembris, kuidas Krasnodari oblasti kuberner Aleksandr Tkatšov käskis moodustada vabatahtlikest brigaadid, kelle ülesanne oli Sotši tänavad läbi kammida ja võõrast elemendist puhastada. Mooramaa meestest paljud on oma töö juba teinud ja nende kohalolek ei ühti olümpialinna kuvandiga. Kinni võeti tuhandeid mitteslaaviliku välimusega immigrante. Neist paljud oleksid ka ise koju läinud, kui neile oleks makstud niigi palju palka, et endale kojusõidupilet osta. Tadžikistanist, Usbekistanist ja teistest endistest liiduvabariikidest sissesõitjate sellises kohtlemises pole samas midagi erilist. Moskvas tõmmatakse neid sarnase skeemi järgi iga päev lohku: politsei dokumentide kontroll ja altkäemaksu väljapressimine käib puhtalt „kitsa silmavaate” järgi. Olümpiaideaalid ise põrkuvad aga Sotšis kõige rohkem Venemaa ja lääne eriarvamustes, kuidas suhtuda inimese kui indiviidi enesemääratlusse, näiteks tema seksuaalsesse orientatsiooni. Märkimisväärne hulk sportlasi või külastajaid võib sattuda vastuollu populistliku seadusega, mis keelustab nn ebatraditsiooniliste seksuaalsuhete propaganda. Seadus ise on samavõrd segane, kuivõrd avarad on tema tõlgendamisvõimalused. Võimud saadavad rahvusvahelisele olümpiakomiteele vastakaid signaale, kuivõrd seda kavatsetakse jõustada. Igaks juhuks keelati Sotšis olümpia ajaks üldse kõik meeleavaldused. Sõjaline oht Ei saa välistada ka seda, et kõik ei kulge päris Putini käsikirja järgi. Kohe olümpia külje all paikneb Gruusiast lahku löönud Abhaasia – stabiilsuse garant missugune! Veel natuke edasi ja vastu tulevad vabariigid nagu Tšetšeenia, Dagestan… Sinna emiraati rajada lubav Doku Umarov teatas hiljuti, et on andnud oma võitlejatele käsu olümpiamänge rünnata. Sestap ei kehti isegi argument, nagu aitaks olümpia Venemaad avada. Näidata kohalikele muud maailma ja panna venemaalasi ehk praeguses autokraatias kahtlema. Mängud peetakse monstrumlikus julgeolekumullis. Olümpia ajaks katkestatakse praktiliselt kogu maapealne transport Sotši poole. Kohapeal saab mängude sümboliks ilmselt metalliotsija. Ülejäänud Venemaa näeb Sotšist üksnes seda, mida näitavad riikliku kontrolli all olevad telekanalid. Ehk suuri sportlikke triumfe, tipptasemel rajatisi, õnnelikke külalisi ja nende kõigi kohal troonivat Vladimir Putinit. Kas pole Venemaa tõesti lõplikult põlvilt tõusnud! Kõik, kes me sellel varguste, inimõiguste rikkumise ja looduse hävitamise orgial kaasa lööme, kinnitame: jah, Vladimir Vladimirovitš, teil on õigus. Üksnes Venemaa on suuteline korraldama sellist näitemängu. Sinu kord on õige, sinu tahtmine sündigu. Nii Venemaal kui ka eeskujuna kogu maailmas.
