«Pealtnägijas» esinenud aadlimehed ja eelmise aasta pildid meie templirüütlitest-kaitseväelastest panevad naljameeste fantaasia lendama, ent palju on ka vandenõusõpru, kelles «paljastused» paistavad tekitavat mingi umbmäärase hirmu ja viha kokteili.
Vandenõuteoreetikute vanad vaenlased on põllede ja kelludega jahmerdavad vabamüürlased. Kuulame, suud lahti, paljastuste virvarri. Siiski on enamik «paljastusi» taandatavad stereotüüpsetele süüdistustele, mida sajandeid tagasi esitati jesuiitide vastu või on need üle võetud 19. sajandi väikeste (ja suuremate) monarhiate salapolitseinike kahtlustustest ja sellega seotud propagandast.
Toonaste valitsejate huvid – näiteks vastuseis Saksamaa ühendamisele, demokraatlikule valitsemiskorrale vmt – ei lange ju ometi kokku meie tänapäevaste huvidega ning muuhulgas seepärast on vägagi kummaline sajanditetaguseid vaene üksühele ja konteksti arvestamata – st kriitikavabalt – tänapäeva üle kanda. Üksiti võiks märgata ja tunnistada, et gruppidesse kuulumisel on funktsioone, mis on universaalsed – olgu siis tegu usureformaatorite salaseltsiga või võistukündmise ühinguga.
Oma osa vandenõuteooriatesse kalduvast tähelepanust on saanud ka traditsioonilised Eesti üliõpilasorganisatsioonid.
Ühingute mõte ongi sidemete loomine inimeste vahel. Ühingud ongi see vabakond, millest pidulikult räägitakse. Harjugem, et organisatsioonid, mille igast tegevusest veebis ei säutsuta, on loomulik osa meie elust. Usaldus, mida organisatsioonides luuakse, on sotsiaalne kapital, millest on kasu tervele ühiskonnale. Ühenduste oht on onupojapoliitika ehk saamatu sõbramehe eelistamine tiba võõramale asjatundjale (avalikes ametites) või lausa kuritegelik võimukasutus. Vastus (hüpoteetilistele) ohtudele ei saa olla ühingute keelamises või avalikus vaenamises – see on elust pakatava lapse pesuveega välja viskamine. Lahendus peitub avaliku võimu läbipaistvuses ja korruptsiooni mõiste sisustamises ning ühiskonna jagatud väärtustes.
Pangem tähele, et mõju on ka neil gruppidel, mida kindlapiirilise organisatsioonina juba ammugi olemas pole. Eelmisel aastal tegi Gerda Kordemets sarisaate «EÜE segu», kus avati suurepäraselt, mis funktsioonid EÜE-l inimeste kokkuviimisel olid. Grupi usaldust – oli EÜE-kas, järelikult saab usaldada – kordasid mitmedki. Siiski nägi seegi põlvkond tagasivaates, et tegu oli «päriselu» ilmingutega suletud ühiskonna kiuste. Kui eesti rahvas suhtub sedavõrd positiivselt EÜE suhetesse, mille mõju praeguse aja poliitikas ja majanduses on palju suurem kui mistahes muudel organisatsioonidel, siis miks peaks vaenama traditsioonilisemaid vaba ühiskonna organisatsioone.
Mina ise olen eesti üliõpilaskorporatsioon Rotalia vilistlane. Minu kaasvilistlased USAst on loonud Rotalia nime kandva fondi, mis jagas näiteks eelmisel aastal 100 000 euro eest stipendiume Eesti üliõpilastele avaliku konkursi alusel. Aastakümnetega oleme nii Tallinnas kui Tartus ja veel mõnes maailmalinnas loonud üliõpilastele vaba aja veetmise keskused nii spordi kui kultuuri mõttes – seda oma liikmete igakuise maksu ja annetuste toel. Ikka tõbrikud?
No mis siis parata...
