Maanteeamet hoiab kümne küünega kinni Vainupea idüllilisest puhkekompleksist, et ametnikud saaksid seal mõnusalt aega veeta.
Maanteeameti käsutada on Lahemaa serval merepiiril kaunilt korrastatud sadamahoone, kust avaneb 360-kraadine ainulaadne vaade silmapiirini ja mille vajalikkust maanteeameti põhitegevuse jaoks on üsna raske põhjendada.
Nüüdseks lahkumisavalduse esitanud maanteeameti peadirektorit Tamur Tsäkkot tabas suusareisiskandaal, kuid maksumaksjate toel on maanteeametnikele lõõgastumiseks loodud hea võimalus ka Eestis.
Ainuüksi paradiisliku Vainupea õppe- ja puhkekeskuse iga-aastased ülalpidamiskulud küündivad 4000 euro ligi.
Paadisadama nime kandva kinnistu haldaja on aga maanteeameti ida regiooni pikaaegne juht Eugen Õis. Ta sobib sellesse rolli ideaalselt, sest Õis ise on endale soetanud ümberkaudseid maatükke ja ehitanud vastu merekallast kolm suvemajakest, millest üks on kirjas elamuna, aga teised kaks kui abihooned, kuigi on esimesega üsna sarnased. Eugen Õisi abikaasa Urve töötab eelarveosakonna juhatajana samuti maanteeametis. Nendele kahasse kuulub veel Nuka kinnistu, mis piirneb samuti maanteeameti käsutuses oleva paadisadamaga. Eugen Õis on ka Lautri kinnistu kaasomanik. Teine pool sellest kuulub Tiit Transtokile. Transtoki perekonna omanduses on kinnistuid ka kaugemal.
Tiit Transtokile kuulub veel Lapikoja kinnistu, mis asub samuti otse maanteeameti paadisadama kinnistu kõrval. Kunagi olid selle omanikeks tema isa Valentin Transtok ja Eugen Õis, omaaegsed kolleegid Lääne-Viru teedevalitsuses. Lapikoja kinnistule pääseb läbi riigimaa.
Niisiis on suvituskoha südameks maanteeameti enda puhkemaja, mida ääristavad maatükid on vähemasti osaliselt maanteeametiga seotud inimeste kätes.
Kinnine ala
Kohalikel külakaluritel ja uitavatel turistidel siia asja pole. Mereäärsed teed on kinni ja sisenemist keelavad sildid üles pandud. Nii riigi- kui ka erakinnistute piirdeaiadki jooksevad otse kaldasse.
Kuigi maanteeameti puhkekeskuse enda puhul näib kõik juriidiliselt korrektne, ripub õhus ikkagi küsimus: kas sellist toredust peab rahastama maksumaksjate raha eest? Eugen Õis põhjendab vajalikkust sellega, et keskust on alati kasutatud riigi huvides ja oleks ebamõistlik järeldada, et „maanteeameti töötajad ei vaja koolitust või täienduskoolitust ning selle käigus ka puhkepausi või väikest lõõgastumist”. Vaevalt enamik eraettevõtteid oma töötajatele selliseid boonuseid pakub.
Juba 2004. aastal esitas Vihula vald, mille haldusalasse Vainupea küla kuulub, majandusministeeriumile ettepaneku anda Vainupea sadama territoorium vallale, et tagada inimeste vaba pääs mere äärde. Siis teatas tol ajal majandusministri ametit pidanud Andrus Ansip toonasele Vihula vallavolikogu esimehele, et vallale võõrandamist ei peeta võimalikuks ning territooriumi ja hoonet on nii ministeeriumil kui ka maanteeametil hädasti vaja.
Eugen Õis lisab veel, et tegelikult hoidsid nemad hoonest kümne küünega kinni sellepärast, et kahtlustasid volikogu esimehe Juhan Aare erahuvisid. „Tookord oli ka kahtlus, et volikogu esimehe taotlus ei olnud esitatud valla ja vallaelanike huvidest lähtuvalt, vaid pigem volikogu esimehe ja veel mõne tema lähedase perekonna erahuvidest lähtuvalt,” selgitab Õis. Ta lisab, et alati kui puhkekeskuse riigile vajalikkuse küsimus on uuesti üles kerkinud, on selle tõstatamise taga olnud kellegi „ebaterve erahuvi”.
Niimoodi on maanteeameti kinnistu jäänud endiselt ametnike kasutusse. Näiteks meenutab üks endine majandusministeeriumi töötaja hingematvalt kauni vaatega kohas mõne aasta eest peetud out-of-office-seminari, kus päeval arutati küll sisulisi teemasid, kuid õhtul ei puudunud ka lõbusam koosolemine. Selleks oli hoones kõik vajalik olemas: saun, puhkeruum ja üleval ka magamiskohad.
Tekitab kohalikes trotsi
Kindlasti tekitab külaelanikes peale muu veel trotsi tingimus, et kuigi ametlikult on õppe- ja puhkekeskust võimalik kasutada ka teistel isikutel, siis on sel juhul hoone kasutamine vastava hinnakirja järgi tasuline. „Kehtestatud tasu peetakse kalliks, kuigi tegelikult ei ole see kõrge ja inimestel on millegipärast juurdunud ilmselt veel Nõukogude ajast pärit arusaam, et kui on riigivara, siis peab seda saama kasutada tasuta. Samas peame tagama riigivara korrashoiu, ohutuse, keskkonna puhtuse ja muud, mis nõuavad selleks kulutusi,” arutleb Õis. Maanteeameti territoorium on hingekirjas kui tootmismaa, aga sadamat pole enam ammu ja vaevalt maanteeametnikud siin midagi toodavad.
Nüüd on külarahvas keskuse kasutamiseks avaldusi täitmast loobunud ja Vihula vald on korraldanud külale Vainupea kabeli kõrval olevale munitsipaalmaale hoopis oma lõkkeplatsi. Eelmise aasta aprillis Vainupea külavanemaks saanud Mart Vilu sõnul on kirbutsirkus käinud juba aastaid. „Külaürituste tegemiseks tuleb nüüd igasugu vorme täita. Näiteks kui tahaksime praegu muulil (mis asub maanteeametile kuuluval kinnistul – toim) süüdata väikese lõkke, siis tuleb läbida protseduur avaldusest kuni äraütlemiseni, mis kindlapeale ka tuleb,” selgitab Vilu. Tüdinud häälega lisab ta, et ega kellelgi seal üldiselt toimetada ei lasta ja paarikümnepealine küla ongi sadama alale käega löönud.
Vanasti sadama ääres elu kees, enamik maad kuulus siis veel endisele Rakvere TREV-i juhatajale Valentin Transtokile ja kõigil oli riigivaldustele vaba juurdepääs. Nüüd peab külarahvas suhtlust maanteeameti ja Eugen Õisiga liiga keerukaks, nende vahelt on justkui must kass läbi jooksnud.
KOMMENTAAR
Toomas Mattson,
riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhataja
Maanteeameti põhimääruses ei ole ülesannet, mis otseselt viitaks puhkekeskuse vajalikkusele. Üldjuhul on riigikontroll soovitanud ministeeriumidel oma valitsemisala kinnisvara inventeerida ning otsustada põhitegevuseks mittevajalike objektide üleandmine Riigi Kinnisvara AS-ile.
Riigikontrolör Mihkel Oviir ütles näiteks 2005. aastal parlamendi ees kõneldes, et riigil peaks olema vaid see vara, mida on vaja tema funktsioonide täitmiseks. Ülejäänu tuleks kas üle anda näiteks omavalitsustele, maha müüa või lammutada.
Allikas: EPL.ee